12. august 1991, Mehhiko. Arhitekt Bosco Gutierrez on enne tööleminekut käinud läbi kirikust nagu tal kombeks. Pühakojast väljunud, seab ta sammud auto poole, kui keegi talle selja tagant ligi hiilib ja järsku ümbert kinni haarab. Ühe kiire hetke jooksul jõuab Bosco peast läbi käia mõte, et tegemist on mõne sõbraga, kuni teda näkku tabav rusikahoop huule veriseks lööb. Enne, kui mees reageerida jõuab, on ta silmad kinni seotud ja ta on topitud auto pagasnikusse. Mängib vali muusika, ta ei kuule autos olijate hääli ega seda, mis toimub väljas.
Kui Bosco toibub, leiab ta end üksi pisikeses toas mõõtmetega 1,8x3 meetrit. Lagi on 2 meetrit kõrge. Ainsateks mööbliesemeteks on voodi ja tool. Põrandas on auk, millest lähtuv toru laseb järeldada, et tegemist on tualetiga. Selles toas on Bosco sunnitud veetma järgnevad 9 kuud oma elust. Ruumil on madal uks, lae alla on kinnitatud kaamera ja kõlar. Kõlarist kostab lindistatud programm, mis kordab ennast neli kuud järjest üha uuesti ja uuesti . Selle eesmärgiks on takistada meest kuulmast, mis toimub väljaspool ruumi. Akent toas ei ole. Bosco ei saa infot välismaailma kohta ei nägemise, lõhnade, kompamise ega kuulmise teel. Järgmise 9 kuu jooksul ei räägi temaga mitte keegi.
Kui Bosco toibub, leiab ta end üksi pisikeses toas mõõtmetega 1,8x3 meetrit. Lagi on 2 meetrit kõrge. Ainsateks mööbliesemeteks on voodi ja tool. Põrandas on auk, millest lähtuv toru laseb järeldada, et tegemist on tualetiga. Selles toas on Bosco sunnitud veetma järgnevad 9 kuud oma elust. Ruumil on madal uks, lae alla on kinnitatud kaamera ja kõlar. Kõlarist kostab lindistatud programm, mis kordab ennast neli kuud järjest üha uuesti ja uuesti . Selle eesmärgiks on takistada meest kuulmast, mis toimub väljaspool ruumi. Akent toas ei ole. Bosco ei saa infot välismaailma kohta ei nägemise, lõhnade, kompamise ega kuulmise teel. Järgmise 9 kuu jooksul ei räägi temaga mitte keegi.
Mõni aeg pärast ärkamist poetatakse Boscole ukse vahelt kiri. „Olete röövitud. Teid vabastatakse tingimustel, et teie eest makstakse nõutud lunaraha ja et te ei kujuta endast meile ohtu. Tehke meiega koostööd ning teile antakse süüa ja juua.“
Esimese ülesandena kästakse Boscol panna kirja, kes on tema abikaasa, sõbrad, lapsed, laste õpetajad jne, nende nimed, töökohad, aadressid. Mees täidab käsku. Kui ta arvab, et käes on õhtu, heidab Bosco magama.
Ent ärgates haarab teda sügav meeleheide. „Ma olen reetur,“ ütleb Bosco sisehääl. Ta andis kurjategijatele oma lähedaste isikuandmed. Järsku valdab teda tugev hirm, et kui ta ükskord vabaks saab, on keegi neist surnud. Ja see on tema süü. See mõte haarab ta täielikult endasse. „Ma ei ole midagi väärt,“ tunneb Bosco, „olen reetnud oma perekonna.“ Olukorra lootusetus tabab teda kõiges oma väes, mees kaugeneb iseendast. „Ma ei ole enam Bosco.“ Järk-järgult hääbub tema väärikus olematuks ja koos sellega tema inimlik väärtus. Bosco annab alla ja loobub elamisest. Järgnevad 15 päeva veedab ta enamjaolt magades, hoolimata söögist ja puhtusest.
Ühel päeval poetatakse Boscole ukse vahelt kiri. Tema röövijatel on pidu, täna tähistatakse Riigi Päeva. Ülevas meeleolus lubatakse ka Boscol pidustustest osa saada – talle lubatakse üks tema enda valitud jook. Pikalt mõtlemata palub üllatunud mees viskit. Jääga. Ta saab selle. Bosco on viskiklaasist lummatud. Ta lihtsalt istub ja vaatab seda neli tundi, jälgib selle värvi, tunnetab esimest lõhna välismaailmast nädalate jooksul... See on jumalik! Ta võtab klaasi kätte. „Joo see ära!“ on tema esimene loomulik reaktsioon. Ta hakkab juba klaasi huulile tõstma, kuid siis ütleb miski temas: „Vala see ära – ohverda!“ Kas see on südametunnistus? Või Jumal? See on tungiv, nii tungiv, et Bosco hakkab kõhklema. Ta vaatab klaasi. Kas juua või ära visata? „Juua!“ ütleb tema keha, „Ära visata!“ vaidleb süda. Järsku haarab Bosco viski ja valab selle ühe lühikese hetkega tualetitorust alla. Siis vaatab ta tuimalt joogile järele. Iseenda tegudest segaduses, heidab ta voodisse. Kuid esimest korda selles toas veedetud nädalate jooksul magab ta rahus.
Hommikul taipab Bosco oma teo tähtsust. Tema otsus on talle toonud südamerahu. Mees hakkab tundma, kuidas tema väärikus taastub. Ta oli viskit ära visates lähtunud oma sisemisest vabadusest – olukord eeldas, et ta joob viski ära, kuid ta ei teinud seda. Ta oli käitunud olukorrast sõltumata ja see oli teda vabastanud. Bosco kontrollib olukorda, mitte vastupidi.
Taastanud oma enesekindluse, on vaja teha järgmine samm oma situatsiooni parandamiseks. Kuigi Bosco ei ole uskuma jäänud bandiitide väiteid, et tema perekond on loobunud tema
otsimisest ja teda reetnud, tunneb ta tungivat vajadust perekonnalt mingi sõnum saada. Ta võtab paberi ja pliiatsi ning asetab ennast oma venna rolli, kes kirjutaks järgnevalt: „Kallis Bosco. Ära mõtle, et sul on probleem. Meil, sinu perekonnal, on probleem. Sina oled sellest vaid üks osa. Me oleme oma probleemi lahendamiseks jaganud kõigile ülesanded – sinu lapsed palvetavad sinu eest, sinu abikaasa Gabi püüab olla tugev, meie, sinu vennad, teeme oma osa. Loomulikult on ka sinul ülesanne. Me ei taha, et sa oleksid tagasi tulles heas korras. Me tahame, et sa tuleksid tagasi perfektsena. Sa pead naastes olema täpselt sama inimene nii peas, hinges kui kehas. See sõltub sinust.“
Ühel päeval poetatakse Boscole ukse vahelt kiri. Tema röövijatel on pidu, täna tähistatakse Riigi Päeva. Ülevas meeleolus lubatakse ka Boscol pidustustest osa saada – talle lubatakse üks tema enda valitud jook. Pikalt mõtlemata palub üllatunud mees viskit. Jääga. Ta saab selle. Bosco on viskiklaasist lummatud. Ta lihtsalt istub ja vaatab seda neli tundi, jälgib selle värvi, tunnetab esimest lõhna välismaailmast nädalate jooksul... See on jumalik! Ta võtab klaasi kätte. „Joo see ära!“ on tema esimene loomulik reaktsioon. Ta hakkab juba klaasi huulile tõstma, kuid siis ütleb miski temas: „Vala see ära – ohverda!“ Kas see on südametunnistus? Või Jumal? See on tungiv, nii tungiv, et Bosco hakkab kõhklema. Ta vaatab klaasi. Kas juua või ära visata? „Juua!“ ütleb tema keha, „Ära visata!“ vaidleb süda. Järsku haarab Bosco viski ja valab selle ühe lühikese hetkega tualetitorust alla. Siis vaatab ta tuimalt joogile järele. Iseenda tegudest segaduses, heidab ta voodisse. Kuid esimest korda selles toas veedetud nädalate jooksul magab ta rahus.
Hommikul taipab Bosco oma teo tähtsust. Tema otsus on talle toonud südamerahu. Mees hakkab tundma, kuidas tema väärikus taastub. Ta oli viskit ära visates lähtunud oma sisemisest vabadusest – olukord eeldas, et ta joob viski ära, kuid ta ei teinud seda. Ta oli käitunud olukorrast sõltumata ja see oli teda vabastanud. Bosco kontrollib olukorda, mitte vastupidi.
Taastanud oma enesekindluse, on vaja teha järgmine samm oma situatsiooni parandamiseks. Kuigi Bosco ei ole uskuma jäänud bandiitide väiteid, et tema perekond on loobunud tema
otsimisest ja teda reetnud, tunneb ta tungivat vajadust perekonnalt mingi sõnum saada. Ta võtab paberi ja pliiatsi ning asetab ennast oma venna rolli, kes kirjutaks järgnevalt: „Kallis Bosco. Ära mõtle, et sul on probleem. Meil, sinu perekonnal, on probleem. Sina oled sellest vaid üks osa. Me oleme oma probleemi lahendamiseks jaganud kõigile ülesanded – sinu lapsed palvetavad sinu eest, sinu abikaasa Gabi püüab olla tugev, meie, sinu vennad, teeme oma osa. Loomulikult on ka sinul ülesanne. Me ei taha, et sa oleksid tagasi tulles heas korras. Me tahame, et sa tuleksid tagasi perfektsena. Sa pead naastes olema täpselt sama inimene nii peas, hinges kui kehas. See sõltub sinust.“ Bosco võtab kirja ja loeb seda. Tõepoolest, see sõltub temast, see on tema otsustada. Bosco on olukorra peremees, arhitekt härra Bosco Gutierrez. Niisiis vaatab ta oma tuba uue pilguga. See on tema tuba, tema isiklik tuba. Kui suur ta siis tegelikult on ja millega on sisustatud? Alles nüüd märkab Bosco, et seinal on peegel. „Minu tuba peab olema puhas,“ otsustab mees. Ta hakkab piinliku täpsusega koristama ega lõpeta enne, kui on möödunud 8 tundi. Järgmisena on vaja päevaplaani, et hoida end tegevuses. Et jääda samaks inimeseks hinges, paneb Bosco paika palvuste ajad hommikuti ja õhtuti. Et töötada oma peaga, asub ta hauduma põgenemisplaane ning seab ennast valmis, et kasutada võimalust, kui see avanema peaks. Oleks ju piinlik, kui kunagi kodus küsiksid lapsed: „Isa, kas sa kunagi mõtlesid põgeneda?“ Ja Bosco peaks vastama: „Ei, mitte kunagi.“ Et püsida heas füüsilises vormis, hakkab mees tegema trenni. Nii palju, kui toa väiksed mõõtmed seda lubavad, hakkab Bosco mitu korda päevas kasutama ruumi ja aega võimlemiseks.
Ent päevaplaani regulaarseks järgimiseks on vaja kuidagi tajuda aega, kella aga toas ei ole. Bosco kuulab raadiot ja arvutab, et ühe saatetsükli pikkus peaks olema pool tundi. Järelikult on kahe saate lõppedes möödunud tund aega. Eelnevast teab Bosco, et kui ta väsinuna voodisse heidab, magab ta tavaliselt 8 tundi. Selliselt arutledes saab mees panna paika oma graafiku: Tõusen. Palvetan (pool tundi). Jooksen (pool tundi). Loen Piiblit. Kirjutan ja mõtlen välja plaane. Söön. Koristan. Palvetan. Võimlen... Bosco alustab oma uut elu ja peab oma päevaplaanist kinni, andes koormust oma hingele, peale ja kehale. Aeg-ajalt räägib ta jälgimiskaamerale oma mõtteid.
Kuid mõne aja pärast saadavad vangistajad talle kirja, milles käsivad tal korralikult käituda – tema hüppamine ja trampimine ei lase neil öösel magada. Nähtavasti ei kattu Bosco graafik öö ja päeva tsüklitega. Ta mõtleb veidi ja vastab siis: „Vabandust, aga minu päevaplaan näeb nii ette.“ Kuuendal kuul pärast röövimist saab kurjategijatel kõrini ja nad annavad Boscole kella. See teeb rõõmu. Nüüd on ta täieõiguslik toa omanik ning tal juba palju asju: pliiats, raamat, WC, vesi, kell...
Palvetamise sissetoomine oma päevaplaani paneb Boscot üha enam mõtlema oma usule. Ta ei ole oma vangistamisest saadik suhelnud Jumalaga, kuigi on usklik. Mees soovib läbi teha harjutuse ning loob dialoogi.
„Pane kõrvale kogu oma katoliiklik taust – kool, pere, kultuur . Kas sa usud Jumalasse? Vasta ise, kuid arvesta sellega, et kui usud, siis täiega ja kõigi tagajärgedega. Kui mitte, siis üldse mitte. Kas sa 
usud?“
„Esiteks, ma olen arhitekt ja mulle meeldib ilu; ilu maastikes, inimestes. Kuid kõik asjad saavad olla ilusad millegi suhtes. Mis on ilu mõõdupuu?
Teiseks, ma näen, et asjad on olemas. Kuidagi on nad siia saanud, neil peab olema mingi põhjus eksisteerimiseks. Kes on maailma „käivitanud“?
Kolmandaks, ma vajan Jumalat. Ta peab olemas olema.“
„Sa siis usud Jumalasse?“
„Jah. Absoluutselt.“
Bosco püüab mõista oma olukorda usu kaudu. 
usud?“„Esiteks, ma olen arhitekt ja mulle meeldib ilu; ilu maastikes, inimestes. Kuid kõik asjad saavad olla ilusad millegi suhtes. Mis on ilu mõõdupuu?
Teiseks, ma näen, et asjad on olemas. Kuidagi on nad siia saanud, neil peab olema mingi põhjus eksisteerimiseks. Kes on maailma „käivitanud“?
Kolmandaks, ma vajan Jumalat. Ta peab olemas olema.“
„Sa siis usud Jumalasse?“
„Jah. Absoluutselt.“
„Jumal on mind loonud ja tahab mulle parimat. Ta näeb asju igavesest perspektiivist. Usaldan end Tema kätesse, sest Tema näeb kõike. Mina ei näe kaugemale kolmest meetrist.“
Nüüd suudab Bosco täielikult aktsepteerida oma olukorda, kuid mitte passiivselt. Ta näeb oma olukorda kui toorainet, mis on talle antud, et ta sellest endale midagi head teeks.
Ühel hommikul ärgates kuulatab Bosco, mis oli toimumas ruumist väljaspool. Kell oli kaheksa. Ta kuuleb, et üks röövlitest on duši all ja oletab, et üks tõenäoliselt magab. Siis kuuleb ta nõrka piiksumist ning taipab, et see peab olema faksitelefon. Oletades (kuigi mitte teades), et kurjategijaid on kolm, ei ole neist keegi praegu ukse ees valves. Täiuslik hetk kasutada oma väikest vahendit, mille ta oli suutnud käepäraste vahenditega oma rohkete mõttetundide jooksul konstrueerida ja mis peaks luku avama. Bosco muugib, kuni kõlab väike klõpsatus. Uks vajub lahti! Mees sunnib end rahulikuks ja piilub ühe lühikese silmapilgu jooksul läbi kardinate. Ta näeb, milline on röövlite tuba. Sellest esialgu piisab, täna ta põgeneda ei kavatse. Bosco taganeb oma tuppa ja püüab ust sulgeda. Kuid see ei lähe kinni! Hirmunud mehel jooksevad külmavärinad üle selja: „Ma olen surnud!“ Kui bandiidid teda vaatama tuleksid, näeksid nad avatud ust ning taipaksid ju kohe, mis on juhtunud. Nüüd ei ole Boscol enam valikut – ta peab põgenema. Ta lipsab läbi kardinate ja toa, hiilib mööda magajast ja hüppab kärmelt aknast välja. Põgenejal on õnne, ükski kolmest ei märka teda ning hetk hiljem leiab ta end koridorist, tormab välisukseni ja jõuab tänavale. Tänavale! Bosco jookseb taksosse ja palub end koju viia.
„Ma ei ole maa peal igavesti, vaid ajutiselt. Elades tuleb seda meeles pidada. Ja tuleb meeles pidada, et ma olen võlglane – kõik, mis mul on, on mulle kelleltki antud, perekonnalt, Jumalalt... Seda võlga tuleb tasuda, tuleb elada teiste, mitte enda jaoks. See ei tähenda, et minu elu, minu huvid, naudingud ja mugavus ei oleks oluline. Kuid peamine, mille poole tuleb püüelda: „Kuidas saan teha teiste elu rõõmsamaks?“ Sest ainult teiste õnnes peitub meie enda sügavaim õnn.“
Palju aega pärast Boscoga juhtunut, ühel harilikul tööpäeval
helistab Boscole Gabi, tema naine. Boscol aga on parasjagu pooleli oluline kohtumine potensiaalsete äripartneritega.„Kallis, ma ei saa praegu, see koosolek on tõesti tähtis, räägime hiljem.“
Gabi proovib veel mitu korda, kuid Bosco on töösse süvenenud ega saa telefoniga rääkida. Tööpäev venib pikale ja mees jõuab koju alles öö hakul. Elutoa diivanil ootab teda Gabi. Naine kutsub ta enda kõrvale istuma ja paneb käima video. See on lindistus Boscost vangistuses, ta räägib kaamerasse. Ta räägib perekonnast ja sellest, et perekond peab alati kõiges olema esimesel kohal. Me elame perekonna nimel ja jaoks, see on meie elu fookus. Ei ole mitte midagi tähtsamat.
„Kuula seda meest, Bosco,“ ütleb Gabi. „Ja kuula seda meest, kes minuga täna rääkida ei saanud. Huvitav, et see on üks ja seesama inimene.“