Lihtne kokkuvõte: Igat abileu tuleb käsitleda individuaalselt, ning põhimõtted, nõuanded, teooriad, ja abistamine on kõik head ja kasulikud, kuid lõpuks sõltub edu siiski igast ühest endast ja teda ümbritsevatest inimestest. Siis tagasi minnes avastatakse, et probleem on alati sama: „Mina olen probleem.“ Ma ei oska armastada ja ma pole suuteline ennast muutma, et neid õnnelikumaks teha. Kas tahate siis õnnelikud oma abileus olla? Unustage ennast, pange end tahaplaanile ning pöörduge armastatute poole, õppige neid tundma ja tehke nad õnnelikuks.
Armastus ja abielu
Javier Vidal Quadras
On asju, mida elu jooksul teed, mis võivad ringiga sinu juurde tagasi tulla... Ning sedasi, mõned kuud tagasi, tuli mulle mõte kirjutada raamat abielulisest armastusest.
Kui kirjutad raamatu, siis inimesed arvavad, et tead, millest kirjutad, et oled ekspert. Kuid kõik teavad ka et juristid võivad kirjutada kõigest. Meie ülesanne on kirjutada, et teisi veenda.
Igatahes, see raamat leidis tee konverentsi korraldajate kätesse ning juhtus halvim: nad helistasid mulle ning küsisid, kas saaksin pidada loengu... Mõtlemata vastasin „ok“.
Otsides korduvalt viisi, kuidas öelda midagi uut, põnevat, üllatavat, sügavat, romantilist või definitiivset armastuse ja abileu kohta, leidsin fraasi ühelt Põhja-Ameerika kirjanikult (George Sim Johnston), kes 1998. aastal Orlandos peetud Rahvusvahelisel Perekonna Kongressil soovitas: „kallista teda selle asemel et talle loengut pidada“ ning see näis hea idee olevat. See kallistus saab olema vaimne. Alustame.
Iga kallistus on intiimne tegevus, kus kaks keha (mis on ka vaim, hing) ja seega kaks inimest, hoiavad teineteist mõneks sekundiks, ning minu viis teid kallistada on teile midagi oma perekonnast avaldada (juba ütlesin ju, et murran teisegi reegli).
Eks näis. Võtsin mõned pildid kaasa. Paljud mehed häbenevad kaasas kanda ja näidata pilte oma perekonnast, samas kui naised seda palju loomulikumalt teevad sest neil on rohkem elu ühtsust ning nad ei eralda isiklikku elu sotsiaalsest ja tööalasest elust, eraldus, mis ekstreemsuseni viiduna toob vastuvõetamatu hulga skisofreeniat meie ellu ning killustab südame sügavamad tahted.
Esimene pilt on meie vanimast tütrest, Miriam. Ta on viisteist ning väga kirglik, teine viis ütlemaks, et ta on temperamentne. Muidugi küsisin talt luba näidata tema pilti ning selle ta mulle andis ühel tingimusel. Ta ütles: „Isa, võid kasutada kõiki pilte, mida tahad, ainult et mina pean olema nad enne heaks kiitnud.“
Vaatasime läbi neli sada seitsekümmend viis pilti... ning sõelusime selle välja:
Miriam, nagu ütlesin, on kirglik, emotsionaalne ning ta meenutab mulle kevadist armastust. Koju tulles ta kallistab mind nii et mu õlad lähevad peaaegu paigast ära ning annab mulle „vaakum-stiilis“ musi, mis peaaegu neelab mu alla.
Mis armastus pole olnud kirglik? Mõelgem tagasi meie armastuse algusele. Kas mäletate?
Olen kindel, et teie armastuses oli algne füüsilise atraktsiooni faas, mis pani teid hüüdma: ta meeldib mulle! Ning see, mida tõenäoliselt kogesite oli rohkem tunnetus kui tunne. Külm ja kuum on tunnetused, mitte tunded, mis kutsuvad esile füüsilisi reaktsioone, ning midagi sarnast juhtub selle esmase atraktsiooniga, peaaegu genitaalne mõnedel. Suur hulk post-modernistlikust maailmast on kinni selles armastuse esmases faasis ning tagajärg on inimeste kasutamine objektidena. „Kui mul pole enam füüsilise tõmbe tunnetust, naudingut, pean otsima kellegi teise, kes seda mulle pakkuda suudab.“ Inimesi kasutatakse instrumentidena ning selle asemel, et neid armastataks nende enda pärast, armastatakse neid vaid naudingu pärast, mida nad pakuvad. Selle tagajärjel koheldakse neid vahetatava kaubana, just nagu asju.
Kas see füüsiline atraktsioon on halb? Ei. See on inimlik ja seega hea ning väga soovitatav meie keha ja hinge segatud loomusele.
Sellegi poolest, see pole viimane aste ega ka eesmärk. See on vaid algne faas, mida peab ületatama (ma ei mõtle kõrvale heitma, vaid pigem ületama, rikastama) ning millele peavad järgnema faasid, mis annavad algsele mõtte, tõstavad selle kategooriat ja inimlikustavad selle.
Sellele järgnes armumise faas, mis pani meid ütlema: Kui hea on temaga koos olla! Ning kui hea see oli! See on emotsionaalne faas, kõrgem kui eelmine, mille ta hõlmab ja üle võtab. Selles faasis avastatakse partneri iseloom ja isiksus. Kuid on ka oht: ajada segamini inimene, keda armastame, tunnetega, mida ta esile kutsub. On neid, kes sellesse faasi jäävadki, kes armuvad armumisse. Nii hea on armunud olla! See on meeldiv tunne, joovastav, kõikehõlmav ning mida sooviksime igavesti tunda. Kuid kui armutakse armumise mõttesse, mitte inimesse, siis samuti nagu eelnevas faasis kui armunud olemise tunne lakkab, arvab see inimene, et armastus on kadunud ja tunneb sundlust teine inimene asendada kellegagi, kes paneb ta samu asju uuesti tundma.
On vajalik ka see staadium ületada.
Javi on meie teine laps. Ta on 14 aastat vana; ta on vaoshoitud ja intelligentne. Õige motivatsiooniga suudab ta kõike teha, kuid ainult õige motivatsiooniga. Koju tulles ütleb ta tere (vahest kui ta end eriti südamlikult tunneb võib ta lisada „issi“). Tal on ulatuslik repertuaar vastuseid. Olen kokku lugenud kuni neli erinevat: „hästi“, „pse“, „jah“ ning „ei“, kuid mõnikord ta ütleb ka: „Issi, ära küsi mult nii palju küsimusi“ või midagi sellist, mille täielikku tähendust ei saa mõista nägemata ilmet ta näol. Kuid ta on taibukas ja intelligentne ning kui ta midagi tahab...
Ta andis mulle loa näidata endast pilti osana minu spirituaalse kallistuse rännakust. Ta ütles: „Issi, seda sa võid näidata. Kui sa mu tervet keha tahad näidata, pead mu New Yorki kaasa võtma.“
Kuid Javi, intelligentsuse ja motivatsioonivajadusega, meenutas mulle ühe Hispaania kirjaniku (Manglano) sõnu, kes tutvustab järgnevat, ning kokkuvõtvat, faasi kogu autentselt inimliku armastuse trajektooril: „kui tahe ihaldab seda, mida armumine pakub, siis sünnib armastus.“
Ning Javiga liigume armastuse järgmisse staadiumisse: tahte staadium. Mitte külm või üksik tahe, vaid pigem tahe, mis omandab füüsilise atraktsiooni ning ütleb: „Hoian sind elus,“ mis omandab armumise ja ütleb: „toidan sind igavesti.“ Tahe, mis otsustab armastada, mis avastab armastatu sügavamalt kui sensatsioonid, mida inimesed esile kutsuvad, ning otsustab, et seda konkreetset inimest tasub armastada. Tahe, mis haakub südame külge ning viib ta kuhu tahab... armastatu juurde, alati armastatu juurde.
See on tahe, mis otsustab olla vaba, absoluutselt ja täielikult vaba. Tahe, mida juhib intellekt [mis tuletab meile meelde, et armastada – nagu ütles Aristoteles – on „tahta teise heaolu tema enda pärast“], ning mis on suuteline eristama isikut tundest, mida antud isik esile kutsub, et lõplikult kinnitada: „Väärid eksisteerida ning kasvada iga päev, mitte niivõrd, et saaksin sind nautida, vaid pigem et saaksid ennast inimesena täiustada. Väärid olla õnnelik.“
Ning tahe, mis otsustab abielluda mitte ainult sest ta hetkel armastab, vaid selleks, et armastada tulevikus. Armastus lubaduseta on pettus. Ainult need, kes soovivad armastada, on suutelised armastama, pühendudes otsustavalt tulevikule, igavikule abielu tõotustes. Abielu on ülesanne, missioon. See pole lõpp-, vaid pigem alguspunkt. Lõpp- ning algpunkti segiajamine on paljude nurjunud armastuste põhjus. Seega, pole ma jõudnud abieluni vaid alustanud teekonda selleni päevast, mil abiellun. Abiellun armastusega mitte ainult sest armastan. Ning mis veel, abiellun uuesti iga päev!
Ortega y Gasset seletas seda reaalsust: tegu, milles inimene end kõige radikaalsemalt vabana tunneb, on täpselt see, milles ta omal otsusel ühineb ning annab end üle (...) Teiselt poolt, kui inimene jätkab kiusu, jääb talle orjuse tunne.
Et abielluda peab olema täiesti vaba. Veelgi enam, abiellumine on tegelikult vabaduse ülekullus. See on minu enda, ja mu tuleviku, täielik valdamine ning enda andmine teisele: „siin ma olen: mis ma olen nüüd ja milleks ma saan.“ Selleks ei julge paljud inimesed abielluda igaveseks sest nad pole täielikult vabad iseenda ja oma tuleviku valdamiseks, ning nad kardavad millelegi pühenduda, mis ei hõlma nende vabadust.
Selleks ei saa orjad abielluda; sest neil pole piisavalt vabadust seda teha. Tänapäeval on orjad need, kes on iseenda ihade, olukordade, keskkonna, tuju ning kõigi oma isandate kontrolli all. Abielu on ainult vabadele ja suveräänsetele hingedele.
Kuid kirg ja intellekt pole ainuüksi piisavad. Selle vabaduse kujunemiseks kindlas elus ning igapäeva reaalsuseks muutumiseks on midagi enamat vaja.
Kümneaastasena on Alvarol sõbralik vaimsus ning ta hoolib teistest: enamasti mõtleb ta teistele enne kui endale, kuigi ka tema on temperamentne. Lisaks sellele on ta veel vastutulelik.
Ka tema andis mulle loa endast pilti näidata. Ta ütles: „Ok, issi. Võid näidata mida tahad. Kas ma saan nad välja valida?“ Ning, olles lahke hing nagu ta on, valis ta selle.
See lahkus tõlgendub abielulise armastuse kontekstis vajalikuks ning pöördumatuks tunnuseks: terviklikkus ja totaalsus. Armastatu on terviklik inimene ning armastaja on terve mina.
Osaline armastus, mis armastab ainult seda, millest ise on huvitatud (ilu, noorus), kuid heidab kõrvale selle, millest pole huvitatud (halvad tujud, kortsud, vananemine, elu edenemine), või sellist sorti osaline armastus, mis ainult väljendab armastust sel viisil, mil soovib (rahaga, asjadega, kuid mitte isikuga), või kui ta tahab (vabal ajal), lihtsalt pole inimlik armastus selle mõiste täielikus tähenduses, sest inimene on lahutamatu tervik ning ei saa end osadeks eraldada nagu asju.
Ning sellel armastuse terviklusel on oluline aspekt, mida tänapäeval tihti ei panda tähele: tahte ja tunnete omavaheline seos. Hispaanias on filosoof, Tomas Melendo, tuntud Perekonna Orientatsiooni vallas, kes kirjutab metafüüsilist teost kiindumusest. Muuseas, ta väidab, et Jumalal on tunded, spirituaalsed muidugi, sest ta naudib armastust ning talle teeb haiget kui tema hülgame. Aquino püha Thomas seostas Püha Vaimu „armastuse rõõmuga“.
On neid (Von Hildebrand), kes räägivad uuest jõust (vaimuandest), „südamest“, mis täiustab (viib lõpuni) tahte ja arusaama; samas kui on teisi (nagu Melendo), kes jäävad selle juurde, et emotsioonid, süda, on juba integreeritud täiuslikku mõistesse, mida klassikud kutsusid tahteks.
Oluline on siinkohal järeldus: vaid vastastikune suhe nende kolme (arusaamine, tahe ja emotsioon) vahel täielikult inimlikustab armastuse ning garanteerib seda nii sisemiste kui väliste lõksude vastu:
• tahe motiveeritud tunde poolt on suuteline intellekti liikuma panema, et saada armastatut täielikult tundma: intelligents: intus legere: seestpoolt lugemine);
• armastatu tundmine surub tahet edasi üha rohkem teadma ning tundma;
• ning siis armunu avastab, otsib, küsib ning leiab valemid, tehnikad, meetodid oma tunnete kahekordistamiseks ning tahte impulsi pikendamiseks...jne. Sedasi muudetakse tunded selleks, mis nad tõeliselt on: tahte pikendamine.
Turundus- ning reklaamispetsialistid väidavad, et meie tunded kaovad või kahanevad märgatavalt kui lõpuks omame seda, mida ihaldasime. See reegel, mis ahvatleb meid rohkem tarbima, ei tohiks valitseda inimestevahelise armastuse üle. Kui see oleks nii, seisaksime suure paradoksi ees: füüsiline (ja vaimne!) inimtundmus saaks takistuseks armastusele, takistuseks „igavesele“ armastusele, sest armastatut juba omades see tundmus kahaneks või häviks kui tema missioon on aga hoopis vastupidine. Tundmused eksisteerivad inimloomuses aitamaks meil armastada, tugevdada oma tahet.
Kuid selleks on oma tingimus: tahe peab olema sellest teadlik ning mitte olema otsustanud armastada tunneteta (või tunda armastuseta, so armastamiseta, tahteta, nagu ütlesime alguses). Inimloomuses (erinevalt jumalikust või ingellikust loomusest) ei ole tahe suuteline täielikult armastama, otsustvalt inimlikul viisil teiste alamate tunnete jõu abita. Teiste sõnadega, inimtahtel on vaja tundeid iseendaks olemiseks. Armastada ainult tahtega on üliinimlik, see pole meie loomuses. Kõige selgem tõendus sellest, et on inimlik armastada nii tahte kui tunnetega, leidub müstikute armastuses, kes hoolimata püüdlustest puhta hinge suunas, on saavutanud tunnetuse kõrgeimad tasandid ning on meile edastanud üht parimat „sentimentaalset“ luulet selle väljendi kõige sügavamas tähenduses. Selle põhjust on graafiliselt seletanud püha Josemaria: olen jutlustanud tuhandeid kordi, et me ei oma üht südant Jumala armastamiseks ning teist loodute armastamiseks: see meie vaene, lihane süda armastab inimliku kiindumusega, mis ühendatuna Kristuse armastusega on ka üleloomulik.
Üks ainus süda nii kõige sensuaalsemaks kui spirituaalsemaks armastuseks. Üks ainuke süda, millega armastada kõike, mis oleme, keha ja hing: liha, sensuaalsus, kirg, tunded... koos otustamisega, mäluga, tahtega ja arusaamaga. Kas on midagi inimlikumat?
Kuhu see meid viib? Mis praktilised tagajärjed on sellel meie abielule? Et peame oma tundmusi ärgitama, äratama neid, mis on uinunud, neid taastama, mitte mittemillestki vaid oma ajaloost, oma abielulisest biograafiast. Kuid praegu, kuna räägime armastuse terviklikkusest, tahaksin teile tutvustada Alejandrat.
Alejandra on üheksa aastat vana, õrn, armastav ja väga sotsiaalne. Teda kutsutakse pidevalt sõprade juurde külla ning kõik tunnevad end temaga mugavalt. Ta saab uusi sõpru igal pool, kuhu läheb, ning ta on kõigiga mõistev...ja ma mõtlen kõigiga.
Tõlgituna abielulisse armastusse, võib Alejandra isiksust nimetada viljakaks. Viljakus on aga armastuse väga oluline nähtus. Kas on kedagi, kes väidaks, et steriilsus on armastuse omadus? Kas armastust saab ehitada väiklasele, kitsile, ihnele vaimule, mis arvutab enne kui annab ning lükkab tagasi kingi, loovutatu? Püha Augustinus ütles, et armastuse mõõt on armastada mõõduta. Ning see on tõsi.
Armastus on alati lopsakas, viljakas. Ta on ülevoolav: ta kutsub inimest endast välja tulema. Ta on rikas detailides, tähelepanus, ajas, pühendumuses, kallistustes, kutsetes, välimuses...ning ka lastes.
Esmalt on vaimne viljakus, millele tavaliselt järgneb materiaalne viljakus ning siis bioloogiline viljakus laste näol. See vaimne viljakus leiab alati õiged kanalid ning kui loodus võtab ära abielulise armastuse kõige iseloomulikuma väljundi – elu edasikandmise –, siis ta võtab adopteeritud- või kasulaste kuju või fokusseerib tähelepanu lihtsalt teistele tuhandel erineval viisil.
Kuid me ei tohi unustada, et loomulik, spetsiifiline, kõige iseloomulikum tee – ning see, mis eristab abielu teistest inimliku armastuse vormidest – on just elu edasikandmise, laste saamise võime.
Kas kujutate ette kedagi, kes on armunud, hüljates kogu vaimse ja lihaliku viljakuse? See oleks nagu öelda: „Armastan järgnevatel tingimustel: ma ei vaata sind kunagi, ega räägi sinuga, ega katsu sind, ma isegi ei mõtle sinule. Sa oled mulle nagu võõras ning ma elan nagu sind polekski minu kõrval.“? Mis armastus selline steriilne, viljatu ja ennastsalgav on? See lihtsalt pole armastus.
Igasugune abieluline armastus, mis vabatahtlikult hülgab elu edendamise võimalikkuse, mis sulgeb ukse elu edasiandmisele, on samuti ukse sulgemine endale. Hüljates viljakuse, mis on abielulise armastuse olemus (selle kõige iseloomulikum nähtus, mida ta ei jaga teiste armastuse vormidega), lakkaks see olemast abieluline armastus, sest uute elude loomise eitamine tapab abielulise armastuse ning võtab talt ära olulise ja põhilise omaduse, milleta ei saa seda abieluliseks armastuseks nimetada.
Kahjuks saab paljudele inimestele takistuseks laste arvu küsimuse esilekerkimine. Nad ütlevad: „arvad, et armastad minust rohkem kui sul on rohkem lapsi?“ Need inimesed ei mõista midagi ning nad peavad minema tagasi püha Augustinuse juurde, et leida vastus oma küsimusele: „armastuse mõõt on mõõduta armastamine.“
Mõõduta armastamine tähendab, et armastust ei seota mingi arvuga. Lapsed pole ei arvud ega murrud. Nad on indiviidid. Arvude kasutamine armastuse puhul on mõtlematu ning seda enam kui kaalul on inimelu edastamine. Pärast üht last mõeldakse järgmisele, ning ülejärgmisele jne. Keegi ei tohiks kellegi armastust hinnata kvantitatiivselt laste arvu järgi, sest keegi ei ela teise südametunnistusega. Peame olema ettevaatlikud ning mitte kunagi kohtumõistjad, kuid ei saa olla ka pime põhimõtte ees. Põhimõte peab olema selge: armastuse olemus on viljakus mitte steriilsus.
Kui ilus on liikuda romantilise armastuse valdkonda ütleks Beatriz, meie viies laps. Kuid esimene armastus, vabadus abielluda, lahkus ja viljakus võivad langeda kõrvale kui nad ei leia koos vahendeid enda kestvuse pikendamiseks elu pikkade päevade jooksul ning enda kaitsmiseks monotoonse rutiini ja teiste armastuse vaenlaste eest.
Tavaliselt kõige nooremad lapsed suurtes peredes arendavad praktilise ja emotsionaalse intellekti, mis võimaldab neil igas keskonnas end mugavalt tunda ning igasuguseid agressioone tagasi tõrjuda: pole asjatu, et nad kannatavad vanemate õdede-vendade pidevaid rünnakuid.
See kogemus on väga tähtis meie vaimses kallistuses. Beatriz on esmalt armas, osav ning tal on kinnisideed. Tema kõige iseloomulikum väljend on: „Mina enne!“ Ta armastab head meelt valmistada ja teistele meeldida, ning eriti kui seda talle öeldakse. Kui temast mööda kõndida, võib ta öelda midagi nagu: „Sa näed väga hea täna välja, issi! Armastan sind nii väga!“ Sügaval sisimas on ta nagu armastus - puudustkannatav. Ta vajab, et teda armastataks ning et ta tunneks armastust.
Kui küsisin talt luba näidata tema pilti, küsis ta minult: „Kas seal on palju inimesi?“ Vastasin: „Palju.“ Ning ta ütles: „Ok, siis näita seda suurt minust, kus nii ilus välja näen selle kleidiga...!“ Ta lisas: „Aa, ning jäta see nähtavale mõneks ajaks, et kõik mind ikka näeks, eks.“
Hea algus: soov olla meelepärane, armastada abikaasat nii nagu ta soovib, et teda armastataks. Ning igapäevase kinnisideega, valides tema iga hommik, et saaksime iga öö kindlalt vastata neile küsimustele:
• Kas armastasin teda täna?
• Kas ta pani seda tähele?
Kui vastus ühele neist küsimustest on ei, peame tegema muudatusi. Kas te ei nõustuks?
Ning just nagu Beatriz, peame alati otsima endast parimat, mitte et seda eksponeerida, vaid pigem et seda anda. Et seda teha, on vahest vajalik naasta minevikku, mõelda tagasi armumise faasile. Mida tegime siis? Mis pani meid naerma? Armumise faasi suurim voorus on see, et ta näitab meile lõppu alguses. Peame alati selle juurde tagasi minema, seda sügavamaks muutma ning hindama armastuse kogemusega, mis on saanud kinnituse aastate pingutustega, kuid püüeldes esimese armastuse värskuse, alguse kire, säilitamiseks.
Beatrizil on relv, mis kunagi ei vea alt: selgesõnaline ja toonitatud palve. Iga õhtu kui ta läheb magama, ütleb ta minu naisele: „Emme, kas sa tuled ja annad mulle musi isegi kui ma juba magan?“ Kas meie, täiskasvanud, nii küpsed ja uhked, õpiksime selliseid palveid, näiliselt nii triviaalsed, igapäevaselt tegema: „Kas helistad mulle iga hommik ja iga õhtu töölt? Kas annad mulle hommikusuudluse? Tahaksin, et istuksin minu kõrval kui telekat vaatame...“ On nii palju ootusi, mida saaks täita kui meil oleks vaid julgus oma abikaasat paluda samasuguse häbenematuse ja süütusega nagu laps, teha nad tegelikkuseks!
Kinnisidee, jah, kinnisidee armastusest, temast, ning tugev tahe hoida suhet elus, hoolimata pettumustest armastuses. Viimased on tõestus armastuse olemasolust, sest ainult armastus on suuteline vaatama kaugemale armastatust nagu ta on praegusel hetkel ning avastama nendes mitte ainult seda, kes nad on, vaid ka seda, kelleks nad saavad, kelleks nad võivad saada, täiuslikkus, milleks nad on suutelised ning mis neid tõmbab. Muidugi on aeg-ajalt pettumused vältimatud sest armastatu ei käitu alati nagu armastaja eeldab. Kuid need pettumused pole kaugeltki mitte takistused, vaid jõud, mis motiveerib aina rohkem armastama, teadma, et meie taju, suuteline nägema tulevikku, toimib teejuhina, kompassina, mis on suuteline juhtima armastatut inimese täiuslikkuse kõrgeimatele tasanditele, millele oleme kutsutud. Dostojevski ütles lühidalt, et „armastada on näha armastatut nagu Jumal neid ette kavatses“, so (teiste sõnadega), nii ilusana nagu hing on jumalikus mõttes.
Kuid et armastada oma abikaasat iga päev, on vaja aktiivset, elavat ja rõõmsat pilku nagu Belenil, keda saadab alati katkematu naeratus.
See on see aktiivne pilk, mida Hispaania mõtleja, Jose Antonio Marina kirjeldab järgenvalt: „meil ei hakka asjadega igav, sest nad on igavad; pigem selleks, et meil on igav, nad tüütavad meid. Vastamisi passiivse ilmega, muutuvad asjad korduvateks, isegi kui nad on uued ja imelised.“
Pilk, mis on suuteline ka kõige väiksemaid asju märkama, igapäeva huvisid, suuteline asjade detaile teadma, armastatu isiklikku maailma, tema sisemisi, koduseid ja tööalaseid lahinguid, püüdlusi ja loobumisi; pilk, mis on suuteline ükshaaval loetlema armastatu voorusi, pannes nad paberile taaslugemiseks iga kord kui pilt muutub uduseks; pilk, mis on suuteline säilitama ja esitlema armastatu nägu aina uuesti oma mälus vastusena välistele insinuatsioonidele, mis võivad meie teele sattuda; pilk, mis on suuteline toituma kõigest, mis muidu oleks vaid rutiin, suuteline muutma jalutuse, lifti sõidu, arsti visiidi, arutelu, pärastlõunase poeskäigu armastuse kütuseks.
Ma ei räägi armastusest, mis muutub aja jooksul ei millekski muuks kui kiindumuseks ja sõpruseks (kui igavalt see ei kõla?). Ei, mõtlen tugevat ja kirglikku armastust, täiuslikku, tervikut, mis kasvab aastatega. Aastad ei kahanda kõige tugevamaid kirgi, vaid pigem kütavad neid kui neid vaadelda ja soosida noorusliku pilguga, mis ei tunne rutiini.
Võttes arvesse kõik, mis olen seni öelnud, on vajalik olla alandlik ning teed sillutada. Selleks peame vaatama Pablot. Pablo on kaheksakuune ja õndsas teadmatuses oma ema (ja vahest isa) kätes, kindel, et midagi halba ei saa temaga seal juhtuda. Ta teab, et alati on olemas käte paar, et teda kinni püüda ja talle ema, isa, venna või õe suudlus anda, ning ta ei mõtleks iialgi kahelda ootamatute lendude tulemuses täiskasvanute kätes.
Et olla kindel armastuse igavikulisuses, peab otsustama armastada kogu jõuga nagu kõik sõltuks temast (neist), kuid teades, et kõik sõltub Jumalast. Ainult siis ollakse sukeldunud aktiivsesse hülgamisse, mis suudab kõik ületada ning mitte iialgi, isegi kõige hullematel momentidel või kui mõte on hägune ja tunnetused tuimad, ei tekiks neil mõte kahelda, kas nad ei võinud teha vea, valides selle kindla abielulise tee.
Tema, kes lõpetab oma abielulise rännaku Jumala embuses, teab järeleandmatu kindlusega, et tema abielu on kutsumus, so kutse Jumalalt. Siis, kui ilmuvad tumedad pilved ja tormid, on vaja vaid pöörduda Jumala poole ning öelda Talle: „Sina tõid mind siia, ning koos kõnnime seda teed, sest selle tee oled mulle valinud ning kavatsen sellel püsida lõpuni, kuni jõuan Sinuni.“ See on üleskutse, mis iialgi ei nurju, uskuge mind, sest Jumal, kes selle otsuse meiega tegi, ei tee vigu.
Ning nüüd kokkuvõtvalt...
Tavaliselt lõppeks konverentsil peetud kõne kokkuvõttega, mis pakub mingit panust hetke olukorrale. Kuid ausalt öeldes pole abielu ja armastus midagi uut, ning igaüks teist võiks siin üleval olla, jagamas teistega oma unikaalset ja kordumatut kogemust, seega oleks see väga isekas minu poolt kui üritaksin originaalset muljet jätta.
Arvan, et kokkuvõte peaks tulema pigem piltidest kui sõnadest. Usun, et abielu, iga abielu, peab käsitlema individuaalselt, ning et põhimõtted , soovitused, teooriad ja abistamised on kõik head ja kasulikud, kuid lõpuks sõltub edu igast inimesest endast ja teistest tema ümber.
Mul pole kahtlust, et abielulise armastuse saladus on alati minu enda abielus, minu naises, meie lastes. Tema on, nemad on, raamat, mille peaks avama, peatükid, mida peaks lugema ning kõne, mida peaks kuulma. Sellele tõele pean rajama oma abielu, sest vastasel juhul riskin ebareaalse ja utoopilise abielu rajamisega, reaalsuse tühjusega – abieluga, mis eksisteerib vaid filmides.
See on minu panus: kui vaadata iseenda abielu, mõistetakse, et probleem on alati sama. Jah, mina olen probleem. Ma ei oska armastada ja ma pole suuteline end muutma, tegemaks teisi õnnelikumaks. See on abielulise armastuse, igasuguse armastuse, tõotus: mitte ise olla õnnelik, vaid pigem, et oma abikaasa õnnelikuks teha. Ainult seda teed järgides, tema õnnelikuse teed, leian enda õnne. Ainult siis kui nemad on õnnelikud, saan ka mina õnnelik olla.
Kas tahate siis olla õnnelikud abielus? Unustage iseenast, pöörduge oma armastatute poole, õppige neid tundma ja tehke nad õnnelikuks. Paradoksaalne? See on inimloomus. Proovige ja te näete.
Tõenäoliselt ootate nüüd, et näitan pilti oma naisest, kuid kurvastan teid...ta palus mul seda mitte teha ning seepärast, veel parem, nagu Sim ütleb, kallistan teda selle asemel, et talle loengut pidada.
Aitäh.
Kokkuvõte
ARMASTUS & ABIELU
A. Abielulise armastuse faasid
1. Füüsilise atraktsiooni faas: rohkem sensatsioon kui tunne. Suur osa post-modernistlikust maailast on selles armastuse algfaasis kinni ning selle tagajärg on inimeste kohtlemine nagu nad oleks asjad. Kui mul enam pole füüsilise atraktsiooni, naudingu sensatsiooni, pean kedagi teist otsima, kes seda mulle saab pakkuda. Inimesi kasutatakse asjadena, ning selle asemel, et neid nende enda pärast armastataks, armastatakse neid naudingu pärast, mida nad valmistavad. Selle tulemusena arvatakse, et neid võib välja vahetada, just nagu asju.
2. Armumise faas: see on emotsionaalne faas. Avastatakse teise iseloom ja isiksus. Kuid on ka oht: armastatud inimese segi ajamine tunnetega, mida ta esile kutsub.
3. Tahte faas: tahe, mis omastab füüsilise atraktsiooni ja armumise ning hoiab nad elus. Tahe, mis avastab armastatu sügavamalt kui vaid tunded, mis ta esile kutsub. Ning tahe, mis otsustab abielluda mitte ainult sest ta armastab, vaid pigem selleks, et tulevikus armastada.
B. Mõned abielulise armastuse nõuded (paljude teiste seast)
1. Vabadus: abiellumine on vabaduse üleküllus; see on enese ja oma tuleviku täielik valdamine ja teisele andmine. Selleks ei julge paljud inimesed igaveseks abielluda, sest nad pole vabad ennast ja oma tulevikku täielikult valdama, ning nad kardavad end millelegi pühendada, mis ei hõlma nende vabadust.
2. Terviklikkus, totaalsus: armastatu on terve inimene ning see, kes teda armastab, on terve mina. Sellel armastuse terviklikkusel on oluline aspekt, mida tänapäeval tihti ei panda tähele: tahte ja tunnete suhe. Inimloomuses (erinevalt jumalikust ja ingellikust loomusest) pole tahe suuteline otsustavalt inimlikul viisil täielikult armastama ilma teiste, alamate võimete – tundmused ja meelelisus – abita. Teiste sõnadega, inimtahe vajab tundeid iseendaks olemiseks.
3. Viljakus: armastus on alati külluslik ja viljakas. Ta on ülevoolav; ta kutsub inimest endast välja tulema. Ta on rikas detailides, tähelepanus, ajas, pühendumuses, kallistustes, kutsetes, pilkudes... ja ka lastes. Loomulik, spetsiifiline, kõige iseloomulikum tee, ja see, mis eristab abielu teistest inimlikest armastustest, on võime elu edasi anda, lapsi saada.
4. Igapäevane kinnisidee: valides teda iga hommik. Selle tegemiseks võib vahest olla vajalik minevikku tagasi pöörduda, meenutada armumise faasi. Mida tegime? Mis pani meid naerma? On relv, mis ei kaota kunagi: selgesõnaline ja rõhutatud palve.
5. Aktiivne pilk: pilk, mis on suuteline tähele panema kõige väiksemaid detaile, igapäevaseid huvisid, asjade detaile, armastatu isiklikku elu..., suuteline toituma kõigest, mis muidu oleks vaid rutiin. Kõige tugevamad kired ei kahane, vaid kasvavad aastate möödudes nii kaua kui neid vaadeldakse ja soositakse noorusliku pilguga, mis ei tunne rutiini.
6. Murdmatu lootus: peab otsustama armastada kogu jõuga, nagu kõik sõltuks temast (neist), kuid teades, et kõik sõltub Jumalast.
C. Lihtne kokkuvõte.
Igat abileu tuleb käsitleda individuaalselt, ning põhimõtted, nõuanded, teooriad, ja abistamine on kõik head ja kasulikud, kuid lõpuks sõltub edu siiski igast ühest endast ja teda ümbritsevatest inimestest. Siis tagasi minnes avastatakse, et probleem on alati sama: „Mina olen probleem.“ Ma ei oska armastada ja ma pole suuteline ennast muutma, et neid õnnelikumaks teha. Kas tahate siis õnnelikud oma abileus olla? Unustage ennast, pange end tahaplaanile ning pöörduge armastatute poole, õppige neid tundma ja tehke nad õnnelikuks.