Tsitaate usuõpetuse kirjanditest
Mina oleksin nõus oma teksti põhjal vestlema, tundub huvitav ja oleksin nõus oma arvamusi jagama
Iga inimene küsib endalt vähemalt korra elus selle salapärase küsimuse: Kas jumal on olemas või mitte? Ilmselgelt ei saa me teda joonlauaga mõõta käega katsuda või temaga meeldivalt juttu puhuda. Paljud inimesed ütlevad , et neil ei ole sellist lollust vaja ja neil on vaja tööd teha mitte kirikus käia. Teised aga hoopis võtavad jumala omaks , lasevad end ristida ja elavad õnneliku elu koos jumalaga. Kuid on veel ühed, kelle jaoks olukord võtab üsna traagilised mõõtmed. Nimelt need on need , kes leiavad , et jumal on olemas , et ta on hea ja tahaksid oma elu jätkata temaga. Probleem seisneb aga selles , et nad ei julge avalikul mitte kunagi tunnistada , et nad usuvad jumalasse. Nad ei julge elada reeglite järgi , mis jumal neile seab.
Üldiselt oleme oma maailmapildiga liikumas aina enam selles suunas, kus me keeldume uskumast seda mida oma silmaga pole näinud, või ei suuda ratsionaalselt seletada, aga see, et religioon on nii kaua inimeste seas olnud ja säilinud tänapäevani, on märk sellest, et ükskõik kui ratsionaalselt me maailma ka mõista ei üritaks, jääb meile siiski miski mõistmatuks ning see on ilmselt üks ainsatest asjadest milles me saame üdini kindlad olla.
Meil on küsimus, millele me kõiki rahuldavat vastust eales ei leia. Võib-olla leidsime juba, aga ei olnud sellega rahul. Niisiis me otsime ja loodame leida. Ühed otsivad selleks, et leida, teised selleks, et mitte. Taoline dualism sobib meile. Hea ja kuri, luule ja proosa, päev ja öö. Dihhotoomia. Nüüd on meil tee, mida mööda trippida, otsustagem, kuidas ja kummas suunas liikuda ning vaatame kuhu jõuame.
Ma ei usu, et jumal, kui selline isiksus üldse eksisteerib. Pigem arvan, et kogu universum sai alguse (juba mitmendat korda) plahvatuse tagajärjel. Miski ei kesta igavesti ning kõik ilmas sünnib ja kui tema aeg üks kord lõpeb, sureb. Samamoodi on ka meid ümbritseva mõõtmatute avarustega Universumiga.
Minu arvates teeb maailm Jumalaga meid palju paremateks inimesteks. Usk millessegi kõrgemasse seab meile kindlad reeglid, mis meid kujundavad nendeks kes me oleme ja aitavad meid püsida õigel teel ka rasketel aegadel. Kui võrrelda kahte üksikut, kumba inimest, kellest üks usub Jumalasse ja teine mitte, on tõenäoline, et esimene ei tunne ennast nii üksinda. Tal on suurem soov alustada paremat elu. Tal on keegi kõrgem, kellele toetuda ja kellega koos loota paremat tulevikku. Mina pean lootust kõige tähtsamaks, mida maailm Jumalaga meile pakub. Lootus hoiab meid elus, lähendab, aitab näha maailma ilu... Lootuse puudumine, Jumala puudumine, muudab inimesed enesekesksed ja ükskõiksed.
Kõige rohkem olen oma senise elu jooksul religiooniõpetusega kokku puutunud just viimasel kooliaastal, sest meie koolis on vastavad tunnid. Nooremana avaldasid mulle kirikud oma suuruse ja uhkete kaunistustega suurt muljet ning seega tundsin juba siis alateadlikult kirikute vastu suurt austust. Aastate jooksul olen religiooniga rohkem kokku puutunud ja erinevate usundite kohta rohkem teada saanud ning kogu seda maailma paremini mõistma hakanud.
Kõige enam olen kokku puutunud kristlusega, mille järgijaid on maailmas üle kahe miljardi, mis teeb kristluse suurimaks maalimareligiooniks. Kristlusel on maailma ajaloos olnud suur roll ning see mõjutab ka tänapäeval mitmeid eluvaldkondi. Kasvõi koolis räägitakse lisaks religiooniõpetusele kristlusest ju ka ajalootundides, kunsti- ja muusikaajalootundides jne. Nii puutun ma igapäevaelus sellega üsna palju kokku ja saan aina rohkem teada.
Tallinna vanalinnalegi annavad värvi, et mitte öelda iseloomustavad, just rohked kirikud (vanalinnapilt ja kilukarbi-vaade). Need pole küll pooltki nii uhked kui välismaal nähtud hiiglaslikud katedraalid, aga on kuidagi rohkem omad...
Elu ilma Jumalata – milline see oleks? Ja kas oleks see üldse võimalik?
Minu ja ka miljonite teiste inimeste jaoks ei oleks. Meie arvame, et Jumal on elu aluseks ja allikaks. Nimelt ma arvan, et on kurb, et paljud inimesed ei leia oma elus aega, et mõelda sellise substantsi peale nagu Jumal. Inimesed elavad läbi oma elu, mõeldes vaid argistele asjadele.
Inimesed ei taipa, et igatsus Jumala vastu on neil alati sees olnud ja sinna see ka jääb. On olemas lihtsalt erinevaid viise, kuidas seda igatsust leevendada. Tihti peale öeldakse: „Olen ateist, ma ei usu millessegi.“ Kuid enamjaolt on just sellistel inimestel mingi muu väljund, kust kaudu nad saavad kontakti maailmaga, mida nad ise ei adu või näe. Selleks võivad olla kas fantaasiafilmid, -raamatud või muusika.
Jumal – mina oskan Teda enda jaoks lahti seletada kahel viisil. Üks viis selleks on see, kui seda võtta mõistusega, teine seletus tuleb aga pigem hinge ja südame poolt.
Nimelt minu meelest saab Jumala olemasolu teaduse abil peaaegu täiesti lahti seletada. See võib tunduda esmapilgul ootamatu ja isegi vastuoluline.
Julgen arvata, et inimeste rahu ja õndsus on vaid eneseleidmise kaugusel. Selleks ei ole vaja midagi muud, kui võtta aega enda sisse vaatamiseks, ning seeläbi tunnetada paremini maailma ja Jumalatki.
Ning, kes teab ehk järgmise soojamaa puhkusereisi asemel tekib vajadus hoopis minna palverännakule.
Minu arvates peakski just kool pakkuma religiooniõpetuse tunde, sest kui laps sellest kodus midagi ei kuule ning ise seda uurida ei viitsi või ei julge, siis on selle teabe saamise jaoks üsna vähe võimalusi. Ma tean ka ise mõnda sellist inimest, kes pole usuga väga lähedaselt kokku puutunud ning selle tõttu ei tea, mida see täpsemalt endast kujutab. Tavaliselt arvatakse, et usu õpetamine on lihtsalt ajupesu, kuid tegelikult on sellel vaid üllad eesmärgid. Samas mõni inimene lihtsalt kardab usuasjade kohta uurida, sest tal pole tõesti mingit ettekujutlust, mis see tegelikult on. Mõnikord on aga inimesed meedia kaudu saanud palju valeinformatsiooni ning siis tekivad neil eelarvamused, millest lihtsalt ei viitsita lahti saada. Ma ise leian, et sellekohane teave rikastab inimese mõttemaailma ning aitab välja selgitada enda maailmavaadet ja suundumust. Mind on juba väiksest peale huvitanud erinevate religioonide lugu. Kuigi ma ise huvitun pigem kristlusest, on siiski väga kasulik teada ka teiste uskude kohta ning seejärel on võimalik neid omavahel võrrelda ja leida erinevusi ja ka ühiseid jooni. Üldiselt ma arvan, et mul on vedanud, et mind on kasvatatud üles usuõpetuse vastu huvi tundma. Minu arvates on igaühel ruumi kasvada ja paremaks inimeseks saada ning just sellele aitab usuõpetus kaasa.
Minu suhe usuõpetusega on üsna tihe olnud alates sellest ajast saati, kui läksin kooli, kus üheks aineks oli mul esimesed neli aastat usuõpetus. Olen õppinud ja elanud kogu aeg religioossete teemade keskel, seega on minule täiesti enesest mõistetav ja loogiline teadmine näiteks Jeesuse sünnist või mõnest muust Piibli loost.
Väga suur osa maailmast ja enamus Euroopa kultuurist on väga tugevalt ja tihedalt seotud kristliku maailmaga. Et üldse midagi taibata kunstist ja selleks, et ise teha väga hästi kunsti tuleb tunda religiooni ja üldist maailma ajalugu. Kunst tekkis ja kujunes religiooni põhjal välja ning tähtsamad sümbolid on tänase päevani säilinud ja kasutusel. See on ainult üks väga lihtne põhjus, milleks on vaja mõista ja tunda kristlikke ja ka muude religioonide põhimõtteid.
Minu teine aspekt, milleks on vaja usuõpetust ja miks see kasulik on olnud mulle ja usun, et see on kasulik ka teistele. Usun, et igal inimesel on vaja midagi või kedagi millele toetuda. Paljud inimesed usuvad, et loogiline mõtlemine ja ratsionaalsus on asjad, millele järgi on mõtet elada. Usun, et ratsionaalsus viib maailma edasi vaid tehnilise arengu poolest, kuid vaimsetele uskumustele toetumine viib ja arendab edasi inimhinge. Ma olen üsna kindel, et tänu heale religiooni õpetuse tunnile leiavad paljud üles selle ning õpivad mõistma, mis tegelikult elus oluline on. Ma võin väita, et minu puhul on eelmine väide kindlalt töötanud.
Mina usun, et see on oluline, et koolis oleks usuõpetus ja minu jaoks on see tund üsna oluline. Kui inimesed õpivad tundma religioosseid põhimõtteid muutub ka nende ellu suhtumine ning tänu sellele on üsna tõenäoline, et muutub ka maailm paremaks.
Ma ei saa väita, et ma olen ateist, sest ma tean, et on miski või keegi, kes on meid loonud ja kes meid juhib... Mina usun, et kui on õige aeg, leiab religioon minu. Ma usun ka seda, et usku on vaja. See on vajalik, et aidata ja juhatada inimest tema vaimsetel otsingutel, et viia ta vaimsuse suurde tippu. Selle pärast peabki iga inimene leidma endale ise religiooni ja õige religiooni, sest see mõjutab teda nii suurelt.
Otsustasin käsitleda teemat elu Jumalaga. Kuid lähenesin sellele veidike teise nurga alt. Kes on meie jaoks jumal? Mis on meie jaoks usk ja kuidas me sellesse suhtume. Arvan, et see on teema millele peaks tänapäeval iga inimene mõtlema ja arutlema.
Ma olen alati arvanud, et igal inimesel on vaja midagi millesse uskuda. Ei piisa isegi sellest kui usud vaid iseendasse ja teistesse. Ainult iseendasse uskumine oleks suurim egoism. Ma ei väida, et kõige muu juures iseendasse uskumine oleks patt, kahtlemata peab KA iseendasse uskuma, kuid see miski suurem ja vägevam peab kahtlemata olemas olema. Mulle tundub, et inimese loomusesse on sisse söövitatud vajadus tunda kedagi endast tugevamana, kedagi kellesse uskuda, keegi kelle najal seista. Sealjuures ma ei väida, et usk Jumalasse oleks tingitud vajadusest kellessegi uskuda, vajadus on vaid üks kaasakäivatest, mõne puhul tingivatest küsimustest/põhjustest. Tundub, et inimene on alati teadnud ja teab ka edaspidi, et ta ei saa olla kõige võimsam olend maa peal. Ja need kes teadlikult ei tunneta neil toimub see protsess kasvõi alateadlikus alateaduses. Praeguses ühiskonnas küllaldaselt tihti just alateaduses. Samamoodi nagu ükski inimolend ei saaks maailmas päris üksi hakkama. On vaja teisi inimesi oma kõrvale. Kui ka inimene on Jumala vastane, kui ta ka väidab, et tal puudub usk Jumalasse, siis kahtlemata peitub ka selles inimeses oma Jumal. Oma sisimas. Ei, pigem usk. Usk sellesse, millessegi. Mina arvan, et vaid usust materiaalsusesse ja sellesse, et kõik on kinni valemites, tõdedes, faktides, sellega ei jõuaks inimene kaugele. Teadus arendab mõistust, mõtlemist ja loogikat, ning viib maailma pidevalt edasi, lähemale universumi saladustele.
Kõik muu, mis jääb väljapoole teadust ja puutub kokku südame ja inimese hingega, kõik mis peitub inimese sügaval sisimas, kõik see viib meid tegelikult lähemale elu küsimustele. Kõik see on see miks me elame ja miks me ei ole robotid.
Mis oleks maailm ilma Jumalata. Arvatavasti üks kuri maailm. Jumal on meile andnud 10 käsku, mille järgi elada. Arvatavasti kui kõik elaksid nende käskude järgi, oleks maailm parem koht, kui see on praegu, aga kõikidel pole Jumalat, kellele loota rasketel aegadel. Miks mina usun, et Jumal on olemas?
Kuna see on lihtsalt nii mõnus tunne minna hommikul uksest välja ja mõelda, et keegi seal üleval kaitseb sind ja valvab, et midagi halba ei juhtuks.
Nüüd tekib küsimus, et kas meie praegune maailm on Jumalaga või Jumalata? Mõnes mõttes on Jumal kõigi meiega, aga samas on neid kes ei usu Jumalasse või ütlevad, et isegi kui on Jumal olemas, on ta meid jätnud üksi. Nad on kaotanud usu Jumalasse. Aga miks? Võib-olla selle pärast, et headel aegadel pole nad viitsinud Jumalale mõtelda, teda tänada. Nad on ise Jumala unustanud, mitte Jumal pole unustanud neid.
Mõned ütlevad, et maailm Jumalaga oleks nagu paradiis, kus Adam ja Eva elasid, kuna seal oli ju Jumal nendega koguaeg peaaegu. Minu meelest nii ongi. Minu arvates meie maailm on Jumalaga - ta ümbritseb ja kaitseb meid, kuhu iganes me lähme ja on meie juures, kui meil on raskused, kui peame otsuseid tegema või muudes keerulistes olukordades. Ta on meie juures ka siis, kui kõik on hästi.
See kas inimene usub ja mida inimene usub –see on tema ja ainult tema enda vaba tahe ja valik. Praegusel hetkel usun ma eelkõige iseendasse, mille puhul ma tunnen, et see on tahtis enda jaoks, uskuda endasse.
Uskumused on inimkonna osaks, isegi, kui maailm kuulutaks, et ei usuta millessegi, areneks välja usk mittemillegisse, mis oleks ka reeglitega ja tavadega religioon. Religioonis on tähtsal kohal ka moraal ja eetika, need on ühtlasi ühiskonna edasiviivad tegurid, sest isegi, kui valitseks anarhia ning inimestel on piisav moraalitunne, suudaksid inimesed elada normaalselt, ilma kaoseta nende väikestes eludes. „Religioonita“ või ilma, uskumused säiliksid ikkagi.
Maailma, kus usutakse jumalat, inimesed on üksteisi vastu usalduslikumad. Nad teavad, et jumal nende teed juhib, viib nad edasi, õpetab neid õppima. Ma arvan, et inimesed maal, kus usutakse jumalat, on tundlikumad neid ümbritseva suhtes. Nad osakavad pisidetaiele tähele panna. Teavad, et kõik on jumala loodud. Arvatavasti hoiavad inimesed rohkem ennast ümbritsevat, on hoolivamad keskkonna suhtes. Nad teevad seda jumala ülistamiseks, näitamaks oma tänu ja rõõmu maailma üle.
Aga maailm Jumalaga, kus valitsevad headus ja 10 käsku, on mõnus koht elamiseks.
Visates kümnele käsule pilgu kiiresti peale näeme, et mõned punktid on sellised, millest vähemalt minu tutvusring ei tee välja. Nagu näiteks 2. Ära võta jumala sõna mõteltult suhu ja ma arvan, et kõige tavalisem Eestis on 6.
Minu eelmises koolis keegi ei rääkinud religioonist kunagi, keegi ei olnud sellega seotud. See oli täiesti võõras teema. Ma olin isegi natuke pettunud, sest tegelikult mind see huvitas.
Kodus ei ole ka religioonist palju räägitud. Ega ma ise ka ei ole küsinud. Kuigi ma arvan, et kui ma oleksin küsinud siis nad oleksid kindlasti rääkinud mulle.
Ühes kirjandusetunnis leidsin õpikust Mäejutluse. Lugesin selle läbi, aga päris täpselt aru nagu ei saanud. Siis otsisin natuke internetist ja sain teada Luuka evangeeliumi kohta, mille ma ka läbi lugesin.
Kooli jumalateenistused on mulle väga väga hea mulje jätnud. Kui keegi teine ütleb, et ta ei viitsi minna siis mina just tahan minna, sest see on nii huvitav.
Seega ma olen natuke pettunud, et ma olen sellest teemast nii kõrvale jäetud
Kui ma nüüd mõtlen, et kui ma oleks öelnud vanas koolis, et ma lähen kirikusse... Siis ma ei tea, mis minust arvama oleks hakatud, pigem vist ikka halvasti. Ikka naljakas kui erinevad on erinevate koolide inimesed...
Olen alati tundnud, et on olemas mingi kõrgem vägi, kes mind juhib ja kaitseb. Juba päris pisikesena, kui ma ei teadnud usust, kirikust või isegi Jumalast veel midagi, mäletan, et kui mul oli mõni mure või tundsin, et olen teinud midagi halvasti, siis rääkisin mõtetes kellegagi. Mitte oma kujuteldava sõbra või kellegi taolisega. Ma lihtsalt rääkisin kui kellelegi tundmatule oma loo ära. Ma ei oodanud mingit tagasisidet või vastust. Kõigest enesetunne paranes. Hiljem alles koitis see minu jaoks, et võib-olla see just ongi usk Jumalasse. Edasine areng usutunnetamises on juba loomulik jätk eelnevale.
Ei saa eksisteerida kahte eri maailma: üks Jumalaga ja teine Jumalata. Saavad vaid eksisteerida kahte sorti inimesed. Ühed, kelle elus on Jumal ja teised, kellel mitte. Ma ei oska öelda, kas need inimesed, kelle elus jumalat pole, on kuidagi vaesemat või mitte, sest see on väga isiklik teema. Kindlasti võivad inimesed, kelle eludes Jumalat pole olla õnnelikud. Selles ma ei kahtle. Sest ainult need inimesed on Jumalata õnnetud, kellel teda pole, kuid kes teda väga vajavad. Kes teda enda jaoks võib-olla kohe ei leia.
Lapsepõlves jõulude aja viidi mind ikka ja jälle kirikusse, kuid ma olin liiga väike, et midagi külge hakkaks... Kui astusin VHKsse hakkasin tutvuma ristiusuga, kahjuks või õnneks –ei tea kumb- ei ole see mulle külge jäänud, kuid pean oluliseks teada selle kohta... Uskuda on ilus, see annab tuge ja tahet edasi minna. Kuna ma ei ole õiget religiooni leidnud, usun ma headusesse, ilusse ja armastusse.
Mina olen inimene, kes tahab oma elult midagi, mille poole püüelda, millele toetuda. Kui aus olla, siis mina olen enda jaoks selle „millegi“ leidnud.
Mina usun. Ei oskagi seda seletada. Rääkides usust, uskumisest, võin öelda, et olen endas peaaegu kindel. Mul on kahju, et olen nõrk inimene: minu mõttemaailma, väärtusi on üpris kerge panna kõikuma. Kuid pika analüüsi tulemusel oma enese peas, suudan siiski endale kindlaks jääda.
Sageli mõtlen, kuidas kõik saab nii hästi minna, miks lähevad asjad just nii nagu mina tahan. Siis aga tunnen, et kui mul on piisavalt usku iseendasse ja kallitesse inimestesse minu ümber, jääb mul ka usku Jumalasse. Kuid võibolla on hoopis vastupidi. Kui ma suudan uskuda Jumalasse, on mul ka usku teistesse ja iseendasse. See on keeruline.
Kardan natukene. Ma ei tohiks vist end päris usklikuks nimetada, sest ma ei julge seda eriti tunnistada. Mitte, et ma tagasi ajaksin või valetaksin selle kohta, aga mulle tundub, et ma peaksin end teadmisega, et olen usklik, mugavamalt tundma.
Päeva lõpuks olen ikka õnnelik, uskuda võib ka vaikuses. Pole reegleid ega piiranguid. Olen otsinud omale tuge ning lootnud leida mõistetavust, olen need ka leidnud. Ma tean kindlalt, et mul pole vaja muretseda millegi pärast, mis üldse kunagi on juhtunud või saab juhtuma. Olen kindel, et mu elu on heades kätes, usaldusväärsetes.
Saan rahuliku südamega magama minna, see on kõik, mida vajan.
Chema lisab: "aitäh!"
.......