Tegemist on ühe väiketüdrukuga, XIX sajandi lõpu Prantsusmaal. Jumal, oma ettenägevuses ja plaanides, kasutab selle väiketüdruku kiindumust Paulinasse, tema vanemasse õesse, et aidata tal otsustada astuda Lisieux' karmeliitide kloostrisse, tema õe jälgedes. Ka sellisel juhul on ikka tegemist kutsumusega. Aastaid hiljem kirjutab Teresa sellest Paulinale.
Ema suri, kui ta oli 4-aastane. Tüdruk kasvas õdede ja tädi hoole all ning sai hariduse benediktiini nunnadelt. Ta oli 15-aastane, kui pere kõik neli õde astusid Lisieux' karmeliitide kloostrisse. Kloostris võttis Marie Francoise endale nimeks Jeesuslapse-Teresa. Järgnevad 8 aastat elas ta kloostris vaikselt, igapäevakohustusi täites. Ta suri 24-aastasena suurtes valudes tuberkuloosi. Enne surma kirjutas ta lühikese autobiograafia "L'Historie d'une Ame" ("Ühe hinge lugu"). Selle raamatu õrnus ja siirus võlus lugejaid ja seda tõlgiti paljudesse keeltesse. Teresa oli näidanud, et pühaduse saavutamiseks pole vaja korda saata suuri tegusid või olla üliandekas; piisab eneseohverdusest, kuulekusest ja puhtusest.
Ta kuulutati õndsaks 1923. Kanoniseeriti 1925 paavst Pius XI poolt. Neitsi ja Kiriku doktor.
Ma olin nii uhke oma kahe vanema õe üle, kuid Paulina oli see, kes täitis minusuguse väiketüdruku unistusi… Kui ma hakkasin lalisema esimesi sõnu ja ema küsis minult: „Millest sa mõtled?“, siis minu vastus oli alati sama: „Paulinast!“…ja teine kord, kui ema küsis „Mida sa teed?“, kirjutasin ma sõrmekesega köögiseina keraamikaplaadile ikka „Paulina!“…
Tihti sain kuulda, et Paulinast saab kindlasti nunn. Täpsemalt ma ei teadnud, mida see tähendas, kuid mõtlesin: „Ka mina tahan saada nunnaks“. See on üks minu esimesi mälestusi ja sellest ajast peale pole ma enam kunagi meelt muutnud! ...Mu kallis õde, Teie kaudu on Jeesus oma plaanid täide viinud ja mind oma pruudiks valinud; Te ei olnud sel hetkel minu kõrval, aga meie hinged olid üksteisega põimitud…Te olete alati olnud mulle ideaaliks, ma olen alati tahtnud olla nagu Teie ning Teie eeskuju oli see, mis mind haaras ja viis kahe aasta vanuselt neitsite Mõrsja juurde. Oo mu armas Paulina, ma tahaksin Teile nii palju asju usaldada, Teiega nii palju õrnu tundeid ja mõtteid jagada! Kuid ma pean jätkama seda lugu, ühe lillekese täielikku lugu algusest peale ja kui ma peaksin rääkima detailidest oma suhetes Teiega, siis ma jätaksin kõrvale kõik muud asjad!
“Jääda lapsukeseks Jumala ees tähendab, ära tunda oma olemust, oodata kõike Jumalalt, nagu väike laps ootab kõike oma isalt ... Olles väike, see tähendab ka, et inimene ei kirjuta enda arvele oma vooruslikke tegusid, uskudes, et ta ise on millekski võimeline ... Ja lõpuks, et ta ei lase end ära hirmutada oma eksitustest, sest lapsed kukuvad sageli, aga nad on liiga väikesed, et endale väga haiget teha."
Enne, kui kätte võtta sulepea, laskusin põlvili Maria pühakuju ees ning palusin talt juhatust, et mu mõtted saaksid paberile ilma vähimagi meelehärmita tema jaoks. Avanud seejärel pühakirja, leidsin jällegi read sõnadega, mis on mulle olnud minu elukutse ja ka terve mu elu mõistatuseks: “Ja Jeesus läheb üles mägedesse ja kutsub enese juurde, keda Ta ise tahtis, ja need tulid Tema juurde.” (Markuse evangeelium, ptk III, 13)
Neis ridades olen avastanud oma hingele osaks saanud privileegide tähenduse. Ta ei kutsunud endaga kaasa neid, kes olid selle ära teeninud ja seda väärt, vaid neid, kes olid talle meelt mööda, ehk nagu Püha Paulus väljendab: “Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu. Tähendab siis: see ei sõltu inimese tahtmisest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Pauluse kiri roomlastele, pt IX, 15 ja 16).
Kaua olen mõelnud selle üle, miks Jumal eelistab ühtesid ja ei kohtle kõiki inimhingi võrdselt, õnnestades kõiki ühtemoodi.
Olin ka üllatunud, kui nägin, kuis ta ilmutas erakordset leebust pühakute suhtes, kes teda olid solvanud, näiteks Püha Paulus ja Püha Augustinus. Võib öelda, et Jumal kinkis neile oma helduse ning sundis neid seda vastu võtma.
Pühakute elulugusid jutustavatelt lehekülgedelt olen saanud tihti mitmete mõistatuste üle pead murda, sest viis, kuis Jumal suhtub väljavalitutesse helluse ja soosinguga kogu nende elu vältel hällist hauani, eemaldades kõik takistused nende teelt Tema otsingul, aidates neid sääraste privileegide ja eelistustega, et neil õnnestub puhtana ja määrdumatuna hoida oma kaunist ristimisrüüd, tekitas minus segadust. Samas olen imeks pannud, miks miljonid vaesed patused on oma elu ära elanud, ilma et neil oleks õnne olnud oma kõrvadega kuulda Jumala nime lausutavat.
Jeesuse sõnadest olen aga leidnud arusaamise selle kohta, mis mulle mõistatusena näis. Looduse imelist raamatut lugedes olen leidnud vastused, sest kõik lilled, mis ta loonud, on eranditeta kaunid: suursuguse roosi ja imevalge liilia ilu ei vähenda metskannikese magusat lõhna ega silmarõõmu lihtsast karikakrast. Kui kõik lilled püüaksid olla sarnased roosiga, kaoks igal kevadel meid hämmastav ilu põldudelt, kus puhkevad õitsele ja kirjavad põllud üle väikesed metsalilled. Looduse kaudu õpetas Jeesus mind mõistma erisuste sügavat mõtet.
Jeesuse aias, kust sirguvad ja kasvavad inimhinged, on sarnaselt lilleaiaga palju erinevusi. Näeme seal tema loodud sügavaid ning veatuid hingi, mis sarnased liiliate ja roosidega, ning pisemaid ja märkamatumaid nagu kannikesed ja karikakrad, mis Tema pilgule rõõmu valmistades põllulappe ja rohumaid ilustavad. Loodu täiuslikkus sisaldub Tema tahtes, meie püüdes olla ja elada vastavalt tema tahtele.
Täiuslikkuse tee
Jeesuse aias, kust sirguvad ja kasvavad inimhinged, on sarnaselt lilleaiaga palju erinevusi. Näeme seal tema loodud sügavaid ning veatuid hingi, mis sarnased liiliate ja roosidega, ning pisemaid ja märkamatumaid nagu kannikesed ja karikakrad, mis Tema pilgule rõõmu valmistades põllulappe ja rohumaid ilustavad. Loodu täiuslikkus sisaldub Tema tahtes, meie püüdes olla ja elada vastavalt tema tahtele.
Täiuslikkuse tee
Celina, Teresa õde ja karmeliit, avaldas pühakukskuulutamise protsessi käigus Teresa kohta: "Erinevalt teistest müstikutest, kes pürgivad armastuse poole läbi vaimulike harjutuste, pani õde Jeesuslaps-Teresa armastuse ise oma kristliku täiuslikkuse tee aluseks”.
Selle prantsuse pühaku iseloomu põhijooned olid lapselik usaldus, soov olla Jeesusele alati meelepärane, omakasupüüdmatus ja apostellik mure.
Selle prantsuse pühaku iseloomu põhijooned olid lapselik usaldus, soov olla Jeesusele alati meelepärane, omakasupüüdmatus ja apostellik mure.
Teresa kirjutas: "Suured pühakud on töötanud Jumala auks; mina, kes olen väike hing, töötan ainult selleks, et talle heameelt teha; oleksin valmis taluma suuremaid kannatusi, kui ma vaid teaksin, et sellega paneksin teda vaid kordki naeratama." Teises kirjutises loeme: "Vaid üht asja ma tahan: Jumala tahet teha…Ma tahan kõike seda, mida tema tahab mulle anda." Ja mitte asjatult oli tema elu moto "armastada Jumalat ja aidata teistel inimestel teda armastada”.
"Minu kutsumus on armastus..."
Mööda vaimuliku lapsepõlve teed elas Jeesuslaps-Teresa alandlikkuses, lihtsuses ja Jumala usalduslikkuses erakordsel viisil. Tema südames põles Jumala armastus ja kirgas soov viia inimesed tema juurde. Sellepärast ohverdas Teresa oma nooruse, haigused, lihasuretamised ja kloostri range distsipliini hingede päästmise, rahvaste evangeliseerimise ja Kiriku rahva kasvamise eest.
Tema oli ja on Kirikus armastus. Ta kirjutab oma autobiograafilises raamatus: "Soovides väga märtrisurma, hakkasin ma lugema püha Pauluse kirju, kust ma lootsin leida vastust. Mu pilk juhtus langema Korintlastele, esimese kirja peatükkidele kaksteist ja kolmteist. Esimesest lugesin, et kõik ei ole apostlid, ega prohvetid, ega õpetajad, sest silm ei saa ju olla samal ajal käsi…, et on küll palju ihuliikmeid, aga on üks ihu. Ma jätkasin lugemist julgust kaotamata ja lõpuks leidsin selle lohutava manitsuse: “Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee: armastuse”... Püha Teresa tunnistab, et vaadeldes Kiriku müstilist ihu, ei näe ta ennast mitte üksiku ihuliikmena, mida püha Paulus loetleb ja see, mida ta soovib, on samastuda kõigi nende ihuliikmetega. Armastuses avastas ta oma kutsumuse mõtte. “Adusin, et Kirikul on süda mis põleb armastusest ja ainult armastus ajendab kristlasi tegema häid tegusid... Siis hüüdsin täis rõõmu: Oo Jeesus, mu arm, lõpuks olen oma kutsumuse leidnud: minu kutsumus on armastus... Minu ema- Kiriku- südames tahan ma armastusest elada.
Ütluste kogumik
"Iga kord, kui me ihkame armastada, siis tegelikult me juba armastame... Ma tean, mida see tähendab, kui süda põleb armastusest".
"Kui sa ei leia muud kui tühjust iseenda sees, kui sulle tundub, et armastus on su maha jätnud, kui sa ei tunne enam millegi vastu huvi..., siis tuleb Jumal su südamesse ja kingib sulle oma armastuse".
"Jumal ei vaja meie tegusid, ta vajab meie armastust... Mina olen valinud tee aidata Armastust armastada".
"Pühadus ei seisne ühes või teises vagas harjutuses, vaid pigem valmiduses alandlikult anda end armastava Jumala kätte".
"Ihkan vaid üht: teha Jumala tahet... Tahan kõike seda, mida Jumal tahab mulle anda". Teresa elumõte oligi armastada Issandat ja panna teisi teda armastama.
“Ma tunnen, nagu algaks minu missioon alles praegu ja see missioon on aidata inimestel armastada Jumalat nii, nagu mina teda armastan; minu missioon koosneb sellest, kuidas õpetada teisi minema seda sama teed. Kui Jumal võtab mind kuulda, siis elades taevas tahaksin elada ka maa peal kuni maailma lõpuni, et teha head kõigile inimestele”.
~ ~ ~