Elas aastaid nautides edu ja lõbu, kuid ei leidnud õnne. Otsis lakkamatult tõde. Leidis selle katoliku usus ja taipas, et see toob kaasa täieliku elustiili muutuse. Otsustamine oli talle piinarikas. Ta kirjeldab detailselt lahingut, mis leidis aset tema südames: lahing tema enda vastu.
Otsustamatuse lõõsas tegin oma kehaga palju, mida inimesed vahel tahavad, kuid ei suuda; siis kui neil pole liikmeid või kui need on kinni seotud või haigusest jõuetud või mingil muul viisil kammitsetud. Kui juukseid katkusin, kui vastu otsaesist lõin, kui sõrmedega põlve pigistasin, sest nõnda tahtsin, siis tegin ma seda. Aga ma võisin tahta ja mitte teha, kui liikmed oma liikumatuses ei kuuletunud. Tegin niisiis palju, mispuhul tahtmine ei kattunud suutmi¬sega; ja ma ei teinud, mida ma võrratult suurema kirega püüdsin ja mida niipea, kui oleksin tahtnud, oleksin ka suutnud, kuna niipea, kui seda tahtsin, ma igatahes tahtsin. Sel puhul oli ju suutlikkus tahtega samane ja tahtmine ise tähendas juba tegemist, kuid ikkagi nõnda ei läinud; kergem oli keha hinge nõrgimale tahtele kuuletuma ja märguande peale liikmeid liigutama panna kui sundida hinge ennast, et ta oma tugevat tahet järgides teostaks selle, mis saab teoks ainuüksi tahtmise läbi.(…)
Osaliselt tahta ja osaliselt mitte tahta pole seega koletus, vaid hinge haigus; tõe sunnil hing kerkib, kuid harjumusest rõhutuna ei suuda ta end tervenisti sirgu ajada. Ja seepärast on kaks tahet, kusjuures kumbki neist pole terviklik; mis ühel on, see teisel puudub.(…)
Mina, kui kaalutlesin, kas juba teenida Issandat minu Jumalat, nagu ammugi otsuseks olin teinud, olin mina, kui seda tahtsin, ja mina, kui ei tahtnud; mina olin mina. Kumbki nendest, niihästi mu tahe kui ka tahtmatus, polnud terviklik. Seepärast pidasin endaga võitlust, tükeldusin osadeks, kuid see tükeldumine, minu jaoks küll soovimatu, ei tähendanud siiski mingit teist hingeloomust, vaid minu karistust. (…)
Nii olin ma haige ja vaevlesin, süüdistades ennast tavalisest ägedamalt ja väherdes ning pööreldes oma köidikus, et täielikult katkeks see, mis mind kinni hoidis juba väga nõrgalt. Kuid siiski hoidis. Ja minu sisemuses, Issand, ahistasid Sa mind range halastuse nuudiga, kahekor¬distades hirmu ja häbi, et võin langeda tagasi, nii et just see õbluke ja peenike, mis veel püsis, jääb katkemata ning taas tugevnedes köidab mind kõvemin1i. Südamepõhjas ütlesin endale: "Kohe saab teoks, kohe saab teoks", ja nende sõnadega koos läksin juba otsusele vastu. Sain sellega juba peaaegu hakkama ja ei saanud ka, kuid endisesse siiski tagasi ei langenud, vaid jäin eesmärgi naabrusse seisma ja tõmbasin hinge. Ja ma üritasin uuesti, jõudes soovitule päris-päris ligi, nii et juba-juba oli see mul käes ja minu valduses, kuid siiski polnud ma sihil, see polnud mul käes ega minu valduses, mul polnud otsustusvõimet surmale surra ja elule elada, ja tugevam kui parem ebatavaline oli minus halvem tavaline, ja mida lähemale jõudis ajahetk, mil pidin muutuma teiseks, seda suuremat hirmu ta sisendas; kuid ta ei paisanud mind tagasi ega pööranud kõrvale, vaid jättis õhku rippuma.
Mind hoidsid tagasi tobeduste tobedused ja tühisuste tühisused, minu ammused kallikesed; nad kiskusid mu lihalikku rüüd ja sosistasid: "Kas jätad meid maha?" ja: "Sellest hetkest peale pole meid enam sinuga mitte iialgi"; ja: "Sellest hetkest peale pole sulle see ja too enam iialgi lubatud". Ja mida nad pakkusid selle all, mida tähistasin sõnadega "see ja too", mida nad pakkusid mu Jumal? Sinu teenri hingest pöördugu ära Sinu halastus! Milliseid jälkusi pakkusid, milliseid teotusi! Kuid juba kuulsin ma neid kaugelt vähem kui poolenisti; nad ei vaielnud ju mulle vastu palgest palgesse, vaid otsekui selja tagant ja pominal, ja mind, eemaldujat, sakutasid nad vargsi, et ma tagasi vaataksin. Siiski panid nad mind viivitama, ja ennast nendest lahti kiskudes ja vabastades, et suunduda sinna, kuhu mind kutsuti, ma kõhklesin, kui võimsaks muutunud harjumus mulle ütles: "Kas arvad, et saad nendeta hakka¬ma?" Kuid juba ütles ta seda väga loiult. Tollest küljest ju, mille poole oli: pööranud palge ja kuhu üle minna kartsin, avaldus mulle eneseohjeldamise vooruslik väärikus, selge ja ülemeelikusest vaba, auliselt veetlev, et ma tuleksin ega kõhkleks, ja minu vastuvõtuks ja embamiseks sirutas ta mu poole oma vagasid käsi, mis olid headest eeskujudest tulvil. (…)
Ta naeris mu üle ja kehutas pilkega, otsekui üteldes: "Sina ei suuda, mida suudavad need ja nood? Kas siis need ja nood suudavad seda iseendis ja mitte Issandas, oma Jumalas? Issand nende Jumal on mind nendele andnud. Miks seisad eneses, suutmata seista? Heida end Temale vastu, ära karda, Ta ei tõmbu eemale, et kukuksid; heida end muretult, Ta võtab sind vastu ja teeb su terveks." Ja mina punastasin väga, sest ikka veel kuulsin nonde tobeduste sosistamist ning jäin kõhklevana rippu. Ja taas Tema, otsekui üteldes: "Jää kurdiks nonde oma ebapuhaste liikme¬te suhtes maa peal, et neid suretada; nad jutustavad sulle rõõmudest, kuid mitte nagu on Issanda sinu Jumala käsk." See riid minu südames käis mul ainult iseendaga.(…)
Ma tõusin Alypiuse (mu sõbra) juurest ja eemaldusin kaugemale, et ta juuresolek poleks mulle tüliks.
Sellises olukorras olin ja tema tundis seda. Olin juhtumi¬si midagi öelnud, mu hääle kõla oli juba nutust tiine ja nii olin ma tõusnud. Tema jäi ülimas hämmingus sinna, kus olime istunud. Mina heitsin kuidagimoodi pikali ühe viigipuu alla, andsin pisaraile vaba voli ja mu silmist paiskus vool, kohane ohver Sinule, ja mitte küll nende sõnadega, kuid sisuliselt seda ütlesin ma Sulle: "Ja Sina, Issand, kui kaua? Kui kaua, Issand, oled Sa vihane? Ära pea meeles meie ammuseid eksimusi." Tundsin ju, et need mind hoiavad. Hüüdsin õnnetuna: "Kui kaua, kui kaua see "homme" ja "homme"? Miks mitte kohe? Miks ei pea seesama tund tähendama minu jälkuse lõppu?"
Ütlesin seda ja nutsin oma südamevaevas kibedaid pisaraid. Ja vaata, naabermajast kuulen häält, ei tea kas poisi või tüdruku oma, mis laulva tooniga aina kordab: "Võta ja loe, võta ja loe!"
Ja otsekohe hakkasin ma muutunud ilmega pingsalt mõtlema, kas poistel on mõne mängu puhul tavaks midagi säärast laulda, kuid ei meenu¬nud, et oleksin seda kunagi varem kuulnud.
Pisarate tungi alla surudes ajasin end püsti. Oskasin seda tõlgendada vaid jumaliku käsuna avada raamat ja lugeda esimest ettejuhtu¬vat peatükki. (Olin nimelt kuulnud, et evangeeliumi lugedes oli Antonius võtnud endale määratud manitsusena järgmisi juhtumisi ettesattunud sõnu: Mine, müü kõik mis sul on, anna vaestele, ja sul saab olema varandus taevas, ja tule, järgne Mulle ja selle kuulutuse järel olevat ta kohe Sinu poole pöördunud.)
Pöördusin niisiis tõtlikult tagasi kohta, kus istus Alypius; olin ju sinna jätnud apostli raamatu, kui sealt tõusin. Võtsin selle kätte, avasin ja lugesin vaikselt peatükki, millele esimesena langes mu pilk: Mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks.
Rohkem ma lugeda ei tahtnud ja polnud ka tarvis. Seda lauset lõpetades oli ju mu südamesse otsekohe valgunud otsekui kindluse valgus, mis hajutas kogu mu kahtluse pimeduse. Seejärel, olles sõrme või millegi muuga koha ära märkinud, sulgesin raamatu ja teatasin juba rahunenud ilmel juhtunust Alypiusele. Tema aga rääkis mulle, mis minule teadmatuks jäänuna toimus temas. Ta palus näha, mida olin lugenud; näitasin, ja tema pööras tähelepanu järgnevalegi, mida mina polnud lugenud. Ja ma ei teadnud, mis järgnes. Järgnes aga: Usu poolest nõrgale olge vastutu¬lelikud. Selles nägi ta osutust enese jaoks ja ütles mulle seda. See manitsus muutis ta kindlamaks; vähimatki kõhk¬lust või rahutust tundmata ühines ta kiiduväärse otsuse ja kavaga, mis talle täielikult sobis, kuna ta elukombeilt oli juba ammu minust määratult üle.
Kohe seejärel läheme ema juurde, teatame juhtunust, ta rõõmustab. Jutustame, kuidas kõik toimus: ta juubeldab ja triumfeerib. Ja ta ülistas Sind, kes Sa teha võid rohkem kui me palume või mõistame, kuna ta nägi, et oli Sinult endale minu näol saanud rohkem kui tavatses oma õnnetu nutu ja halamise saatel paluda. Sa ju pöörasid mind Enese poole, nii et abikaasat soovimata ja igast ilmalikust lootu¬sest loobudes olin ma siitpeale tollel usu loodlaual, millel seisvana Sa mind nii paljude aastate eest temale olid ilmutanud; ja tema kurbuse muutsid Sa rõõmuks palju külluslikumalt, kui ta oli tahtnud, ja see rõõm oli palju kallim ja puhtam tollest, mida ta minu liha kaudu oli soovinud oma lastelastelt.
(Katkend raamatust Pihtimused, Kristlik kirjastus, ladina keelest tõlkinud Ilmar Vene, Logos 1993)