Jeesuse-Teresa, Avila püha Teresa
Püha Teresa sündis Avilas, Hispaanias 1515. aastal jõukas perekonnas. Haritud, ilus tüdruk, kellel oli palju sõpru. Temast sai hiljem karmeliitide suurim müstik ja kirjanik. Ta võitles oma ordu reformeerimise eest ja pidi seetõttu palju kannatama. Kirjutas vanema kirikuõpetuse taaselustamiseks mõned teosed ning tegi ülestähendusi oma müstilistest elamustest ja kaemustest. Ta suri Alba de Listes 1582. Paavst Gregorius XV kuulutas teda pühakuks 12. märtsil 1622. Paavst Paulus VI omistas talle 27. septembril 1970. a. kirikudoktori tiitli; ta on esimene naispühak kiriku ajaloos, kes on saanud sellise auavalduse.
katkendid on võetud erinevatest pühaku elu tunnistajatest veidi aega pärast tema surma. Tema kutsumuse ajaloos on üks ettenägevuslik haigestumine, mis väldib seda, et ta astub eksikombel augustiinide ordusse. Kuigi talle see mõte ei meeldinud üldse, ta otsustab nunnaks saada põhjusel, et see on tema jaoks eriti hea ja parim tee taevaliku õndsuse saavutamiseks; ta astus karmeliitide kloostrisse 16. aasta vanuses.
“Meenutakse kuidas Püha Jeesuse Teresa oli täiesti vastu nunnaseisusele; see ei pannud teisi neiusid ja daame imestama, sest kui ta tuli Nuestra Señora de Gracia (armuandide Jumalaema) kirikusse missale, siis näitas ennast kallites ehetes ja ilusates riietes ja peale selle oli näha ka armunu, kes käis ringi nagu joobnu, kogu aeg igatses tema järele, otsides teda ja saates talle salapäraselt kirju. Lõpuks läks see kavaler ka minema ja Teresa oli nii pettunud, et ta hakkas üha rohkem tundma kiindumust palve vastu, alguses lihtsatesse hüüdpalvetesse -ta ju ei teadnud midagi muud- ning ta isegi vaatas kadedusega neid, kellel oli tõeline palveelu. Kuid ta oli ikka nunnaseisuse verivaenlane, ja sellest annab tunnistuse ka õde Trinidad, kes oli tema suust mitu korda seda kuulnud ja meenutab kuidas Teresa oli seda isegi kirja pannud. Ta pidas kloostrielu ebameeldivaks ja tõeliseks puhastustuleks, mis pidi teda põrgust eemale hoidma, mida ta oli endale ära teeninud tema möödunud elu pattude pärast; ta ei ole aga eneses midagi tundnud ja kui lõpuks ta otsustas astuda kloostrisse, seda ta tegi, et teed taevasse lühemaks teha.”
Tema isal, Alonsol, oli piinlik mitte sellepärast, et ta kaotas kaasavara, vaid pigem sellepärast, et ta kaotas nii armsa tütre, tema lemmiktütre ja läks sellega nii kaugele, et ta keeldus andmast talle loa nunnaseisusse astumiseks. Teresal ei olnud muud võimalust, kui kodust põgeneda; ta tegi seda salaja teisel novembril, hingede päeval, varahommikul. Aja möödudes võttis Teresa isa oma südametunnistuse häält kuulda, leppis olukorraga ja enam ei hakanud vastu. Ta pidas tütre otsusest lugu.
Teresa ise kirjutab, kui piinlik oli lahkuda vanemate kodust. Pöördumise teele oli ta asunud jumalakartuse pigem kui armastuse pärast. Hingevalu oli väga tugev; talle tundus nagu olevat keegi rebinud tema luud ja lihased lahti; ta ise ei mõistnud, kuidas ta suutis püsivalt järgida teed ja oma kutsumusele ustav olla nii vähese Jumala armastusega!
(Võetud J. L. Olaizola teosest: Teresa armastused)
~ ~ ~