Katkend Pedro Casciaro raamatust "Dream and your dream will fall short".
Aastal 1935 saab üks noormees esimest korda kuulda Opus Dei’st; selle asutamisest olid möödunud alles mõned aastad. Ta kohtub regulaarselt õndsa Josemaríaga, kellest saab tema vaimulik juhendaja. Ta vestleb ühe sõbraga ning seejärel hakkab tõsiselt mõtlema Jumala kutsele.
1. septembril asub ta õppima Madridi Ülikooli. Seal õpib ka üks tema ammune sõber, kes kogu suve jooksul ei lahkunud pealinnast ja külastas pidevalt Opus Dei keskust, osaledes seal üliõpilastele pakutavatel koolitustel.
Ta paistis olevat rahutu ning kuna me olime head sõbrad ja usaldasime teineteist, siis küsisin temalt, mis mure teda vaevab. Ta vastas, et on viimaste päevade jooksul mõelnud võimalusele astuda Opus Dei liikmeks.
See oli mulle midagi täiesti uut: Opus Dei’sse astuda! Siis ma adusin, et selles õppekeskuses elab nii apostlihingega üliõpilasi kui ametikoolitusega noori inimesi, kes olid ennast täielikult andnud Jumalale. See oli see tee, mis pidi teoks muutma neid ideaale, millest ta unistas.
Mu sõber oli sügavas kriisis ja päris endalt, kas see on ikka see, mida Issand temalt ootab. Üritasin teda rahustada, kuid seda tehes juhtus ka minuga see, et hakkasin seestpoolt rahutuks muutuma. Mind painas pidevalt mõte: “Ja kui Jumal kutsuks mind sellele teele?”
Mõtlesin, et kõige targem oleks sellest teemast otse asutajaga rääkida. Tema, ma kordan veelkord, polnud mulle kunagi mingeid soovitusi, nõuandeid või konkreetseid juhiseid selles osas andnud ega avaldanud mingisugust survet. Ta oli alati minu vabadust austanud, kuid seda pean ma tunnistama, et ta oli jätnud mu hinge palava soovi otsida pühadust kõigi oma võimetega, tundma õppida ja armastada Jumala tahet ning olla Issandaga suuremeelne. Aga ta ei olnud mulle kunagi otseselt rääkinud võimalusest anduda täielikult Jumalale Opus Dei kaudu.
Ma olin sügavas segaduses ja täis kahtlusi: ilmselt olin mina see, kes kõik selle välja mõtles…aga, kas tõesti ainult mina? Kas ei võinuks olla Issand kõige selle taga? Võib-olla ta küsis minult midagi? Aga miks siis läbi murede? Ja sellisel juhul, mis võis olla see, mida ta minult tahtis?
Läksin siis isa Josemaríale külla ja avaldasin talle oma muremõtted. Ta kuulas mind vaikselt ning soovitas mul olla vaga inimene –suve jooksul ei pööranud ma erilist tähelepanu vaimuelule- ja alustada uut õppeaastat suure innukusega. Ta soovitas ka usaldada need mured Issanda kätte ja olla rahulik, sest Issand on rahu Jumal.
See rahustas mind osaliselt ning ma jätkasin üliõpilaste residentsi külastamist. Vahepeal oli toimunud seal muudatusi. Maja oli täis üliõpilasi, paljud neist olid pärit Bilbaost. Neid, kes osalesid isa Josemaría poolt pakutud vaimulikes harjutustes oli nii palju, et vahel olime sunnitud kohtuma väljaspool hoonet, kuna selles polnud enam piisavalt ruumi.
Õppeaasta möödudes käisin vestlemas isa Josemaríaga, kes aitas mul võitu saada vaimulikust keskpärasusest, mis tavaliselt suvepuhkusele järgneb. Ta julgustas mind arvestama oma elus Jumala armuga ja jälgima lihtsat palveplaani.
Hakkasin endaga otsustavalt ja kindla järjekindlusega lahingut pidama eesmärgiga kasvada kristlikus elus,…kuid mida lähemale Issandale, seda suuremaks kasvasid minu mured ja nad uuenesid ikka ja jälle sügaval hingesopis, kuni tekkis veendumus, et Jumal tahab, et ma teeniksin teda Opus Dei’s olles. Minus kasvas imelik protestitunne, nagu peaksin kuidagiviisi neid tundeid ja hingelisi asju tasakaalustama. Järgmiste nädalate jooksul hakkasin tasapisi kõrvale hoiduma ja lõbutsema ja…noh, tegelikult ma natukene liialdan. Käisin mitu päeva kinos koos heade sõpradega, kes samuti olid külastanud Ferraz tänava maja. Kulutasime meelsasti raha, palju rohkemgi kui võinuksime endale lubada. Ühel päeval kirjutas Paco- ühe mu sõbra isa- pojale kirja, kus heitis talle ette, et tema sõber Pedro Casciaro, ükskõik kui hea inimene ta ka ei oleks, nagu oli poja suust kuulnud, kuid sellest hetkest alates, kui nad olid sõbrustama hakanud, oli poeg alatasa rahaga jännis… .
Siis läksin paari sõbraga reisima ja kui jõudsin tagasi Madridi otsustasin osaleda Ferraz tänava residentsis mõtiskluspäeval, mida peeti kord kuus ja kus jutlustajaks oli isa Josemaría. Paco, kes samuti oli kohale tulnud, meenutas jutluse detaile ja kogemusi aastaid hiljem. Tänu tema märkmetele oli võimalik neid sündmusi ellu äratada; ”rekollektsioon toimus pühapäeval”. Ta kirjutas: “Isa rääkis kabelis oma jutluses ja vestlustes vaid ühest põhiteemast ning see oli - kutsumus.” Ta rääkis meile rikkast noormehest, kes oli lükanud tagasi Issanda kutse ning lahkunud nukralt ja rõhutuna, julgustades meid olema suuremeelsed Jumalaga. Paco kirjutas, et isa Josemaría “suutis oma sõnadega teha meid osalisteks selles armastuses, mis teda täitis; see oli midagi üleloomulikku”. Ta rääkis meile –jutustab Paco edasi- ”ohverdusest, Issanda ristisurmast, lihasuretamisest”. Paco oli teinud ka sellise tähendusrikka märkuse: “Ta lõpetas alati Jumalaemale pühendatud lühipalvega, otsides temas tuge ja julgustust, neid kahte asja, mis on meile alati vajalikud”.
See mõtiskluspäev sai nii Pacole kui mulle otsustavaks. Selles, mis puutub esimesse teemasse millest räägiti, mõistsin, et mina ei suudaks olla nagu see rikas noormees; ma ei suudaks kiinduda oma praegusse või tulevasse materiaalsesse varasse ning kurvalt lahkuda.
Rekollektsiooni lõppedes otsisin ma isa üles ja palusin mind Opus Dei’sse vastu võtta. Isa Josemaría aga soovitas mul oodata. Ta ütles, et parem oleks oodata veidi aega ja vahepeal minu vaimuelu plaani jõulisemaks muuta. Aga kaua ma siis peaksin ootama? Isa rääkis mingist kuust ajast.
Kuu aega!? See tundus mulle nii pikk aeg olevat. Ma palusin tal lühendada ooteaega. Kas tõesti ei võinuks olla kolm, või kaks nädalat?…Tegemist oli tõelise võitlusega. Isa, palun –pöördusin ma tema poole-, sellest hetkest alates, kui ma avastasin kutsumuse, ei leia ma enam rahu. Ma ei suuda oma õpingutes keskenduda… Ja mul on nii palju vaja õppida, eriti veel nüüd!
Ma lausa nõudsin, et ooteaega lühendataks. Lõpuks õnnestus mul veenda isa Josemaríat: oodata jäi veel 9 päeva. Ta soovitas mul teha noveeni enne lõpliku otsuse langetamist.
Aga ka need üheksa päeva oli igavikuline aeg! Kas kuidagi ei saaks veel vähem oodata…, isa? “Palveta siis kolme päeva jooksul Püha Vaimu poole” ja otsusta vaba tahtega, sest kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!”. Jätkates rääkis ta pikemalt vabadusest ning soovitas mul nendel kolmel päeval paluda missa ajal armulaua vastuvõtmisel Jumalalt vajalikke armuande õige otsuse tegemiseks ning lisas, et otsustama peame vabalt, sest oleme kutsutud elama vabaduses, nii nagu tõdeb Püha Kiri.
Alustasin palvega Pühale Vaimule esmaspäeval 18. novembril. Selle lõppedes oli mul otsus anduda Jumalale Opus Dei kaudu tugevam kui kunagi varem ja esitasin isale avalduse Opus Dei liikmeks saamiseks.
(Katkend on võetud Pedro Casciaro raamatust
Dream and your dream will fall short)