Estibaliz, 28-aastane karmeliit, kloostri klausuuris elav nunn. Õppis ühes Bilbao koolis. 13-aastaseks saanuna osaleb ta ühel Getxos, Bilbao äärelinnas asuvas karmeliitide nunnakloostris toimuval klassiõdede koosviibimisel. Nende päevade jooksul tunneb ta Jumala juuresolekut oma hinges nii tugevasti, et ta muutub üha rahutumaks ja see hingerahutus püsib üheteistkümne aasta jooksul seni, kuni ta vastab Jumalale „jah“. Ta jutustab, kuidas ta võitles nende aastate jooksul ja püüdis Jumala kutset eemale tõrjuda, kuidas ta üritas unustada seda, mida ta oli lapsepõlves kogenud. Ta otsib sõprade ligiolu, võtab ette reise välismaale, astub Duesto ülikooli ja õpib headele hinnetele. Tulevad esimesed tööpakkumised, tekib võimalus saada stipendiumi edasiõppimiseks välismaa ülikoolides, teeb eluprojekte, unistab nagu kõik teisedki neiud… .
Mul paluti panna kirja see, kuidas Jumal mu elu omaks võttis, kuidas ma hakkasin tundma, et Ta tahab minust midagi ja kuidas ma lõpuks sain aru, et Tema tahab mind õnnelikuks teha astumisega Karmeli mäe nunnakloostrisse. Ma ei varja teile, et on raske niisugustest kogemustest rääkida ja see, mis paneb mind värisema, on selle loo kirjapanemine, sest see, mis on kirjas, see jääb. Tundub, nagu kujutaks see endast omaette lugu, kuid tegelikult mõjutab see lugu ikkagi seda inimest, kes selle kunagi kirja on pannud.
Algul mainisin, et ma tõesti ei oska leida sõnu, kui raske on hästi väljendada seda minu elu jaoks nii suurt tähtsust omavat ja otsustavat kogemust. Ma üritan anda oma parima, et seletada lugejatele seda lugu võimalikult lihtsate sõnadega, et nad saaksid minu jutust aru.
Minu teadvuses on Jumal Jeesuse isikus ennast tuttavaks teinud ja mu südametunnistusele ilmutanud juba siis, kui ma olin kolmeteistkümneaastane tüdruk. See kõik algas pärast seda, kui ma olin osalenud vaimulikes harjutustes. See toimus niisama lihtsalt. Ma tundsin, nagu kutsuks Jeesus mind suhtlema temaga palves, nagu teevad seda kaks sõpra, lugeda koos evangeeliumit, anda Talle üha rohkem ruumi oma elus, jagada kõike seda kooliõdedega ja kasvada sõpruses nendega.
Veidi aega hiljem sain mõningate paljasjalgsete karmeliitidega tuttavaks. Kuigi algul ei saanud ma sellisest eluviisist eriti palju aru –see oli mulle isegi kuidagi eemaletõukav-, mõjutas see kogemus mind sügavalt, eriti see, et üks asi hoidis neid naisi kokku, just nimelt Jeesus, ning samuti soov aidata teineteisel kasvada sõpruses Temaga. See ei veennud mind, aga see muutis mind rahutuks.
Kolmeteistkümnendast eluaastast alates kuni kahekümne neljanda eluaastani, kui astusin Karmeliitide ordusse, olen pidevalt endaga lahingut pidanud - ühelt poolt otsisin, kuidas mu andumine Jeesusele üha tugevamaks muuta, teiselt poolt jätsin ma palveid lugemata ja hoidusin kirikuelust eemale. Vahel nägin ma Jumala juuresolekut oma elus otsekui ähvardust; aga sagedamini ei näinud ma muud paremat võimalust peale Tema, et saada õnnelikuks.
Vahel ma meenusin neile nunnadele, kuid miski takistas mind samasuguseks saamast… ja ikka mõtlesin, miks ei saa ma nendest mõtetest ometiks lahti… miks ma lihtsalt ei suuda neid unustada? Mitu korda tundus mulle, nagu tahaks Jumal minult midagi küsida nende nunnade kaudu, või täpsemalt öeldes, mulle midagi pakkuda. Mina aga tahtsin edasi õppida, reisida, olla iseseisev… . Mul olid omad plaanid ja ma ei arvestanud algul Tema plaanidega.
Ma tegin omi plaane. Ma hoidusin eemale sellest algsest suhtest. Ma mõtlesin kui absurdne oli olnud see mõte, et mina võiksin hakata nunnaks. Ma arvasin, et ma ei suuda enam oma elus palvetada nagu neil päevil. Kuid need päevad olid olnud reaalsed, see mida ma olin kogenud, oli reaalne. Ma olin veendunud, et see polnud illusioon. Just see pani mind värisema. Ma arvan, et Jumal oli hakanud mu elus uuesti tasapisi omale teed rajama. Ikka ja jälle äratas Ta minus palvesoove, üha rohkem kasvas minus soov olla kahekesi koos Temaga, palvetada vaikuses. Teine kord pani ta minu kõrvale palves inimesi, ja veel kord kasutas ta karmeliite.
Ma ei saanud kohe aru, mis see võis olla, mida ta minult tahtis. Vajasin veel aega, et seda kõike avastada. Võitlus ärkas uuesti minu sisemuses ellu. Tunnetasin, nagu peaksin ma Jumala väljakutsele näkku vaatama. Selleks, et olla enda vastu aus, pidin ma julgelt selgeks tegema, kas see eluviis on ikka minule mõeldud. Muidu ma ei saanuks olla kunagi endaga rahul. Samuti ei võinuks ma edaspidi suhelda rahus Jumalaga. Ometi tundsin enda sees kindlat järeleandmist. Tegelikult oli mu süda talle juba “jah” vastanud.
Ülikooli lõpetanuna astusin kloostrisse. Sisemisest võitlusest ei jäänud ma ealeski ilma, ma olen selline ja pean sellega leppima. Pean aga tunnistama, et minu kutsumus on sarnane Jakobi võitlusele Jumalaga Penuelis. Lõpuks oli Jumal see, kes võitis.
~ ~ ~