Ema Teresa Kalkutast rajas Indias Calcuttas Halastuse Misjonäride Ordu, oli Nobeli Rahupreemia laureaat (1979) ning teda kirjeldati kui võimsat naist ja usukangelast, kes alustas nn. armastuse revolutsiooni, pühendades oma elu kõige vaesemate teenimiseks.
Agnes Bojaxhiu sündis 1910. aastal Skopjes, praeguses Makedoonia pealinnas, jõukas kaupmehe perekonnas. Vanemad olid albaanlased. Oma lapsepõlves elas ta üle kaks Balkani sõda ja Esimese maailmasõja, samuti aja, mil Albaania iseseisvus ning Kosovo jäi Serbia võimu alla. 18-aastasena astus Agnes Iirimaal Loreto Jumalaema nunnaordu liikmeks ja sõitis aastaid hiljem Indiasse, võttes misjonäride kaitsepühaku järgi nunnanimeks Teresa. 1946. aasta 10. septembril Darjeelingisse puhkama sõites koges õde Teresa teist Jumala kutset “kutsumusesisest kutset”, nagu ta ise öelda tavatses: ta lahkus paavst Pius XII loal Loreto kloostrist ja asus elama Kalkutas, et pühenduda täielikult vaeste ja hüljatud inimeste teenimisele.
1950. aastal algatas ema Teresa Calcuttas ulatusliku halastusliikumise nimega Halastuse Misjonäride Ordu, mis hakkas tegelema Indias vaeste ja haigete hooldamisega, rajades kogu Indias ja hiljem ka mujal maailmas pidalitõbiste varjupaiku, orbude, surijate ja invaliidide haiglaid. Ema Teresa elas 60 aastat Kalkuttas, abistades vaeseid, haigeid ning surijaid.
Kui ema Teresa 5. septembril 1997. aastal suri oli ordu esindatud üle 400 keskusega enam kui sajas riigis, ühendades ligi 4500 õde, kes üritasid aidata surijaid ja haigeid, leida orbudele toitu ja asendusvanemaid ja kergendada aidsihaigete piinu.
“Olin toona vaid kaheteistkümne aastane. Elasin kodus vanemate juures. Käisin tavalises koolis, aga meil oli väga hea preester, kes aitas poistel ja tüdrukutel vastavalt oma kutsumusele Jumala tahet järgida. Toona tundsin esimest korda, et minu kutsumus on vaeseid aidata…Tahtsin saada misjonäriks, jagada Kristuse elu kõigile inimestele. Mõned Jugoslaavia misjonärid juba töötasid Indias. Neilt kuulsin, et Loreto õed töötavad Kalkutas ja teistes India linnades. Ma pakkusin end Bengali misjonisse ja sealt saadeti mind 1929. aastal Indiasse.
“Tänapäeva inimesed janunevad armastuse, mõistva armastuse järele, mis on ainus vastus üksindusele ja kibedale vaesusele. Inglismaal, Ameerikas ja Austraalias pole nälga leiva järele, ent seal kannatavad inimesed kohutava üksinduse, kohutavate kahtluste ja viha all, nad on hüljatud, abitud, lootuse kaotanud. Nad on unustanud naeratamise ja inimliku suhtlemise kauniduse. Nad ei tea enam, mis on inimlik armastus. Seepärast vajavad nad kedagi, kes neid mõistaks ja austaks. Tõeline armastus teeb haiget. Kedagi armastades ja hüljates peab valus olema, peab olema valmis armastatu pärast surema. Kui inimesed abielluvad, peavad nad teineteise nimel kõigest loobuma. Ema, kes lapsele elu annab, kannatab palju…Sõna “armastus” mõistetakse nii vääriti ja seda kuritarvitatakse sageli.”
“Armunutele on koos veedetud aeg alati napp. Isegi siis, kui nad pole koos, mõtlevad nad teineteise sõnadele vaikuses ja õrnuses. Mõnikord tähendab eemalolek vaikset vestlust…Ja see paneb armastuse kasvama ja aitab teist mõista, sest mõtiskledes kaaslase sõnade üle otsitakse tähendust. Arutletakse, miks just nii öeldi ning sõnade kaudu avastatakse teineteise südant ja mõtteid. Sama on palvega: vaikne mõtisklus Jumala sõnade üle, püüd leida, mida ta mõtleb. Mida enam otsime Jumala tundmist ja mõistmist, seda enam meeldib meile veeta aega temaga ja temale. Nagu väga heade sõprade puhul…
Õppides tundma ja armastama, on palve möödapääsmatu. Mitte keegi ei saa tunda ja mõista Jumalat palveta. Ja mitte keegi ei õpi armastama Jumalat, kui palve pole tema elu igapäevane osa. Samal ajal aitab palve meil teisi paremini mõista ja armastada.
Palve pole vahend mitte ainult Jumala kuulamiseks ja tema mõistmiseks, selle kaudu õpime tundma ka iseennast ja neid, kes elavad koos meiega. Jumal on meis igaühes-palve võib meile seda näidata ja õpetada armastama Jumalat kaasinimestes. Palve aitab meil leida Jumalat ning tema elu meis ja teistes. See loob erilise armastuse sideme ning inimesed õpivad ületama oma suhtes raskusi nagu vihkamine, viha, eemaldumine, mittemõistmine.”
“Isegi kõigeväline Jumal ei saa pöörata kedagi, kes ise selle vastu on. Me kõik püüame inimeste teenimises Jumalale lähemale pääseda. Kui võtame Jumala oma ellu tingimusteta vastu, siis me pöördume. Nii muutume paremaks ja pääseme omakorda Jumalale lähemale. Kui me võtame Jumala oma ellu täielikult vastu, siis on see pöördumine.”
“Kui muretseme liiga palju eneste pärast, pole meil aega teiste jaoks.”
“Ma räägin alati, et olen väike pliiats Jumala käes. Jumal on see, kes mõtleb, tema on see, kes kirjutab –ja see tõde võib karm olla. Mõnikord pliiats murdub. Või peab seda veidi teritama. Ole väike tööriist Jumala käes, nii et ta saaks sind igal pool ja igal ajal kasutada. Meie peame selle peale ainult “jah” kostma. Mina ise ei ole mitte midagi. Üksnes Jumal on kõik. Ma ei tee midagi enesest lähtuvalt. Tema teeb seda minu kaudu… Olema vaid tööriistad.”
“Me ei pea tegema suuri asju, vaid väikesi, kuid suure armastusega (…). Ta ei küsi, kui palju raamatuid me lugenud oleme, kui palju imesid korda saatnud, vaid kas me oleme andnud talle oma armastusega kõik, mida oleme suutnud. Jumal ei pea midagi liiga väikeseks ega tähtsusetuks, sest ta on kõikvõimas.”
“Vaikus laseb meil kõike uut moodi näha. Me vajame vaikust, et keskenduda, süüvida ja kuulata, mis Jumalal meile öelda on. Oluline ei ole mitte see, mida meie ütleme, vaid see, mida Jumal meile ja meie kaudu kõneleb. Jeesus ootab meid alati vaikuses. Selles vaikuses paneb ta meid tähele, räägib meie hingele, selles vaikuses kuuleme tema häält. Sisemist rahu ja vaikust on raske saavutada, kuid me peame selle poole püüdlema. Vaikuses saame uut jõudu. Meil on vajadus leida Jumal. Kuid Jumalat ei leita müras ja rahutuses. Jumal on vaikuse sõber.”
“Pühadus ei tähenda ebatavaliste asjade tegemist. See tähendab nende asjade rõõmuga vastuvõtmist, mida Jeesus meile saadab. See on Jumala tahte vastuvõtmine ja järgimine.
~ ~ ~