Barbastro on Hispaania Huesca provintsi linnake. Seal, peatänava ja turu nurgal asuvas majas sündis 1902. aasta 9. jaanuari õhtul kella kümne paiku poisslaps, kes sai kolm päeva hiljem Barbastro katedraalis ristituna nimeks Josemaría Escrivá.
Josemaría oli rõõmsameelne, elav ja omapärane laps. Kui ta oli kaheaastane, jäi ta kõrgesse palavikku. Arst katsetas igasuguseid ravivõtteid, kuid pidi lõpuks oma võimetust tunnistama ja vanematele ütlema, et nende laps järgmist ööd enam üle ei ela.
Kui arst järgmisel hommikul tagasi tuli, küsis ta: „Mis kell laps suri?“
Josemaría isa don José vastas: „Ta ei surnudki, ta on täiesti terve.“
Don Jose ja tema naine Doña Dolores tõotasid Jumalale, et kui nende laps paraneb, siis nad lähevad palvetama Torreciudadi Püha Jumalaema pühamusse, mis asub Barbastro lähedal kõrgmägedes. Kui Josemaría terveks sai, asusidki nad teele, et tänada Jumalaema. Torreciudadi jõudmiseks tuli minna mööda ohtlikku järsaku-äärset kitsast rada, kuid nad pidasid oma lubadust. Don Jose kõndis jalgsi, tema naine Doña Dolores ratsutas hobusel, last süles hoides.
Josemaríal oli kaks aastat vanem õde Carmen. Ema Doña Dolores oli kodune, isa don José aga pidas poekest, kus müüdi rõivaid ja šokolaadi.
Enne kui Josemaría läks esimest korda armulauale, viis ema ta preestri juurde pihile. Vend valmistas teda Pühima Sakramendi vastuvõtuks, õpetades poisile palve, mida see pidi kogu elu meeles pidama. Palve oli niisugune: „Tahan sind Issand, vastu võtta selles puhtuses, alandlikkuses ja harduses, nagu Sind vastu võttis sinu pühim Ema, pühakute vaimu ja hõõgusega.“
Josemaríal oli kolm nooremat õde: Chon (sündinud 1905), Lolita (sünd. 1907) ja Rosario (sünd. 1909). Kahjuks suri Rosario 9-kuuselt. Seejärel suri Lolita, varsti pärast seda ka Chon. Josemaría oli sel ajal 11-aastane. Õdede surm mõjus talle nii rusuvalt, et ta uskus, et järgmisel aastal sureb temagi.
Ema lohutas teda: „Armas poeg, kord sa juba olid suremas, kuid Jumalaema hoidis sind selles ilmas mingi tähtsa missiooni täitmiseks. “Ta meenutas Josemaríale, kuidas Neitsi Maarja päästis ta elu, kui ta oli kaheaastane. „Ära muretse, ma andsin su Tema hoolde, tema kannab sinu eest hoolt.“
Varsti pärast seda sattus Josemaría isa äri raskustesse ja pere pidi kolima Logroño linnakesse, kus don José sai tööd kaupluses.
Kui Josemaría oli viieteistkümneaastane, läks ta ühel varasel talvehommikul välja. Tänavad olid kaetud värskelt sadanud lumega. Josemaría märkas lumel palja jala jälgi. Need kuulusid mungale, kes käis paljajalu lumes, et tõestada oma pühendumust Jumalale ja järgida risti kandvat Jeesust, meie pattude lunastajat. See avaldas Josemaríale sügavat muljet ja pani mõtlema: „Kui teised inimesed suudavad sel määral Jumalale pühenduda, siis suudan minagi .“
Sellest ajast hakkas ta korrapäraselt missal ja pihil käima. Ta tundis, et Jumal on teda millekski välja valinud, kuid ei teadnud veel milleks. Ta otsustas hakata preestriks, et teenida Jumalat ja inimesi, ja ütles seda kaisale.
Kui don Jose sellest otsusest kuulis, hakkas ta nutma, sest ta oli lootnud, et Josemaríast saab arhitekt või advokaat. See oli ainus kord, kui Josemaría nägi oma isa pisarates. Osalt olid need rõõmupisarad, sest don Jose oli hea kristlane, osalt aga ka kurbusepisarad, sest preestri elu on seotud suure eneseohverdusega.
Preestriks valmistudes õppis Josemaría esialgu kaks aastat Logroño seminaris, seejärel Saragossas. Varsti pärast seminari lõpetamist suri Logroños tema isa. Murest murtud Josemaría käis matustel, et jagada oma pere leina ja lubas nende eest hoolitseda.
Josemaría pühitseti preestriks Saragossa Püha Karli kirikus 28. märtsil 1925. Oma esimese missa pidas ta väikeses Jumalaema kirikus, palvetades oma isa hingerahu eest.
Veidi hiljem läks ta Madridi, kus pühendas palju aega haigetele ja õpetas usku vaeste linnaosa lastele.
1928. aasta oktoobri alguses otsustas Josemaría veeta mõned päevad segamatult, üksi Jumala seltsis. Selleks läks ta vincentiaani vendademajja, mis asub Madridi südalinnas Imetegeva medali Jumala Ema kiriku lähedal. Seal palvetades palus Josemaría, et Jumal aitaks tal olla hea preester, ustav jumalasulane.
Siis, 2. oktoobril 1928, kui ta üksi olles palvetas ja luges oma varasematel aastatel tehtud ülestähendusi, andis Jumal talle mõtte luua Opus Dei, meenutamaks kristlastele, et igaüks võib saada pühaks. Ei ole ju nii, et taevasse pääsevad vaid vaimulikud, sinna võivad saada ka arstid, jalgpallurid, õpetajad, koduperenaised, üliõpilased, talumehed, kunstnikud, astronaudid –sinna võib jõuda igaüks meist. Paljud on unustanud, et Jumal ootab meid. Opus Dei aitab Jumala tahtmisest aru saada.
Josemaría hakkas üha innukamalt palvetama ja end üha rohkem teiste heaks ohverdama. Ta hakkas hoolitsema inimeste eest, kes teda ei mõistnud. Tema kutsumuseks sai Opus Dei, s.o töö tavaliste inimestega, kes olid suutelised vahendama Jumala sõnumit ka teistele. Opus Dei tähendab ladina keeles jumala tööd.
Üks esimesi, kes Josemaríale tema kutsumuse järgnes, oli Isidoro Zorzano. Nad olid esimest korda kohtunud Logroño koolis. Nüüd oli Isidorost saanud insener ja Josemaríast preester. Nad ei olnud teineteist kaua näinud. Isidoro otsis Josemara üles, sesttundis, et talle on antud mingi missioon, mille kohta tema võis vana sõber täpsemaid selgitusi anda. Nad kohtusid juhuslikult tänaval ning pärast pikemat jutuajamist ühines Isidoro Tööga, nagu Opus Dei’d sageli kutsutakse.
Josemaría palus ka haigeid, keda ta külastas, palvetada ja annetada. Üks selline haige oli Maria Ignacia Garcia Escobar, kes põdes Madridi Kuninglikus Hospidalis tuberkuloosi. Tuberkuloos on väga piinarikas haigus, kuid Maria Ignacia ei kurtnud kunagi. Ka tema ühines Opus Dei’ga ja elas oma viimaseid päevi suure vagadusega.
Opus Dei esimesed aastad
Isa Josemaríal oli juba palju noori sõpru ja ta palus neil koos temaga tulla haiglasse haigeid inimesi külastama. Üks nendest oli Luis Gordon ja ka tema ühines Opus Dei’ga. Üks kord, kui isa Josemaría rääkis tuberkuloosis patsientiga, ütles ta: “Luis, palun tühjenda see ööpott.”
Luis nägi, et pott oli räpane, aga ta viis selle sõnagi lausumata toast välja ja tühjendas selle. Isa Josemaría nägi teda rõõmsalt potti puhastamas ning tänas Jeesust.
Isa Josemaría oli väga õnnelik, sest Luis tegi midagi, mida ta arvas olevat raske.
nende esimeste aastate vältel Madridis, töötas Josemaría kirikus nimega Püha Elisabeth, kus mõned nunnad andsid katehheesi tunde ja hoolitsesid paljude vaeste inimeste eest.
Iga päev istus isa Josemaría pihitoas, et kuulda inimeste pihtimisi, kes tahtsid Jumalale oma patte kahetseda. Kui ta seal varahommikuti istus, kuulis ta kirikus kolinat, aga ei näinud, mis see on. Ühel päeval, kui ta seda sama heli kuulis, jooksis ta kiiresti välja ja nägi piimameest kirikuisse minemas koos oma piima täis metallpurkidega. “Mida sa teed?” küsis isa Josemaría temalt. “Vaadake, isa, ma tulen siia igal hommikul, avan ukse ja tervitan meie Issandat. Ma ütlen talle: “Jeesus, siin on piimamees Juan.”
Isa Josemaríale avaldas muljet, kuidas piimamees Jumalaga rääkis ja te veetis ülejäänud päeva, rääkides oma südames Jeesusega: “Issand, siin on see armetu preester, kes pole õppinud sind niimoodi armastama nagu piimamees Juan.”
Nii varakult, kui sai, asutas Isa Josemaría koha, kus üliõpilased võiksid elada. see tähendas, et ta võiks nendega Jumalast rääkida ja aidata neil olla paremad kristlased. Üks esimesi Opus Dei liikmeid, kelle nimi oli Ricardo, elas selles korteris. Alguses, peale õppimise ja heade hinnete saamise, hoolitsesid nad majapidamise eest. nad korrastasid voodeid, pühkisid põrandaid, pesid nõusid ja katsid lauda. nad püüdsid kõike väga korralikult teha, et nad võiksid selle Issandale pühendada.
Mõni kuu pärast Opus Dei asutamist, pidi Isa Josemaría Madridist lahkuma, sest alanud oli Hispaanias kodusõda ja ta elu oli ohus. Kui sõdimine oli lakanud ja ta naasis Madridi, nägi ta, et hoonet, kus nende korter oli olnud, oli tabanud pomm ja kogu maja oli varemetes. Ta pidi kõike otsast alustama.
Isa Josemaría ja esimesed inimesed, kes aitasid tal Opus Dei’d laiendada, töötasid iga nädal kõvasti nende tööpostidel arhitektina, inseneridena, jne. Ning laupäeviti sõitsid nad teistesse linnadesse, et kohtuda rohkem inimestega ja seletada neile, et nendest võivad saada pühakud, kui nad teevad oma tööd hästi ja korralikult ning pühendavad selle Jumalale, ja kui nad kohtlevad oma sõpru ning perekonna hästi.
Madridi piiskop, piiskop Leopoldo, otsustas anda Opus Dei’le ametlikku heakskiidu, nii et igaüks teab, et see asutus on kiriku poolt armastatud. Kakskümmend aastat hiljem kogunesid kõik piiskopid üle maailma Rooma koos paavstiga. nad tahtsid kõikidele kristlastele meelde tuletada, et oleme pühakud. Isa Josemaría oli selle üle väga hea meel, sest see oli see mida ta oli kõik need aastad jutlustanud. Isa Josemaría taipas varsti et mõned mehed Opus Dei’s võiks ette valmistada preestriks saamiseks, et teenida kirikud ja kindlustama hingelise abi inimestele tööl ja enda sõpradele. Üks nendest uutest preestritest, Don Alvaro, töötas lähedalt koos isa Josemaríaga mitmeid aastaid ja kui Isa Josemaría suri ning läks Taevasse palju aastaid hiljem, sai Don Alvarost Opus Dei uus juht. Kuna Jumal tahtis, et Opus Dei leviks üle kogu maailma, 1946. aastal kolis Isa Josemaría Rooma, kus elab paavst. Ta sõitis Rooma laevaga Barcelonast. Teel Rooma, aga tekkis tugev torm ja laev oleks peaaegu uppunud.
Kui ta Rooma jõudis, läks ta korterisse, kus elasid juba mõned Opus Dei liikmed. Nende rõdult võis näha paavsti enda tubade aknaid Vatikanis ja Isa Josemaría veetis terve oma esimese öö Roomas paavsti eest palvetades, sest ta oli väga liigutatud, olles paavstile nii lähedal. Paavst esindab Jeesust maa peal ja seepärast armastaski Isa Josemaría teda nii väga.
Varsti hakkasid õpilased üle maailma saabuma Rooma, et elada Isa Josemaría lähedal, sest tema ole Opus Dei asutaja. Nad otsisid suurema maja ja pidid tegema palju muutusi, sellepärast oli neil alati väga vähe raha, aga see ei takistanud neil õnnelikud olemast ja nad ei kurtnud kunagi. Ühel kuumal suvepäeval, kui nad omavahel pärast lõunat rääkisid, küsis Isa Josemaría: “Kui palju raha meie rahakastis on?” “Ainult mõned sendid,” oli vastus. “Hästi, minge alla ja ostke mõned jäätised ning ma olen kindel, et meil tuleb välja”, ütles Isa Josemaría. Kõik hakkasid õnnest naerma, sest neil polnud peaaegu kunagi olnud võimalust saada jäätist.
Vähehaaval hakkasid palud tema unistused täitma ja nüüd oli igal kontinendil inimesi, kes kuulusid Opus Dei’sse. Et aidata inimesi ja olla võimelised nendega Jeesusest rääkima, rajas ta palju koole farmitöölistele, ülikoole, koole, haiglaid ja mitmeid teisi projekte.
Aga mis peamine, seal oli rohkem ja rohkem inimesi, kes õppisid Püha Josemaríalt, et tööd tuleb teha nii hoolikalt, et võiksid selle Jumalale pühendada. Pealegi, kellelegi ei meeldi midagi koledat ja halvasti tehtud asja kingida. Paljud inimesed ühinesid Opus Dei’ga, peamiselt abielus inimesed, kelle abielu on tee Taevasse.
1975. aasta 26. juunil läks Isa Josemaría oma kabinetti ja sai südamerabanduse. Ta suri varsti pärast seda. Kui ta kokku varises, kukus ta täpselt Guadalupe Jumala Ema pildi kõrvale, keda ta oli alati armastavalt vaadanud Jumalaemana. Selleks ajaks oli Opus Dei laienenud viiele kontinendile, omades rohkem kui 60 000 liiget 80 rahvusest, kes kõk teenisid kirikut täielikus ühtsuses paavsti ja piiskoppidega, nii nagu oli omane isa Josémariale.
Sellest peale hakkasid paljud inimesed palvetama Jumalale läbi Isa Josemaría eestkoste, sest nad olid kindlad, et ta on juba taevas ja nad küsisid temal igasuguseid teeneid, suuri ja väikseid.
6. oktoobril 2002. aastal , Roomas, Paavst kuulutas teda pühakuks.
Sajad tuhanded inimesed olid tseremoonia ajal seal ja palju enam inimesi jälgis seda televisioonist ja kuulis raadiost paavst Johannes Paulus II kuulutamas Josemaría Escrivat pühakuks. Nii näitas ta meile, et taevasse pääseda pole üldse nii raske!
Tema tuntud mõtiskluste raamatust pühakirja episoodide ja isikliku preesterliku kogemuse üle kuulame mõningaid katkendeid (Tee):
Punkt 6 Pööra selg kiusajale, kui ta sosistab sulle kõrva: milleks muuta oma elu keeruliseks?
Punkt 301 Üks saladus. – On avalik saladus, et ülemaailmsed kriisid on alati olnud pühakute kriisid. – Jumal tahab käputäit “oma” inimesi igale tegevusalale. – Seejärel saabub pax Christi in regno Christi – Kristuse rahu Kristuse kuningriigis.
Punkt 144 Terve elu ülimat vooruslikkust teeb Johannese tugevaks risti ees. Teised apostlid põgenevad Kolgatalt, tema jääb koos Kristuse emaga. Ära unusta, et puhtus tugevdab ja muudab mehisemaks sinu iseloomu.
Punkt 921 Sina oled sool, apostlihing.- Bonum est sal – Sool on hea, ütleb püha evangeelium, si autem evanuerit – kuid kui sool läheb läägeks…, ei ole tal enam mingit väärtust, ei pinnase ega sõnniku jaoks; ta lihtsalt visatakse kasutama minema. Sina, apostlihing, oled sool. Kuid kui sa muutud läägeks…
Punkt 964 Sa ütlesid mulle ahastuses: “Nii palju on erinevaid teid!” Peabki olema, selleks et kõik hinged leiaksid oma tee selles imetlusväärses külluses. Segadus? Vali oma tee ükskord ja igaveseks ning nõutusest saab kindlus.
Punkt 910 See sinu ideaal, sinu kutsumus on hullumeelsus. Ja need teised – sinu vennad – on hullud…
Oled sa mõnikord sügaval eneses kuulnud sellist hüüet? Vasta kindlalt, et tänad Jumalat au eest kuuluda “hullumajja”.
~ ~ ~