Gema
Väga lihtsal viisil, päris tavaliste südametunnistuse märguannete kaudu, jõudis Gema mõtteni, kuidas kujutada oma elu koos Jumalaga. Selle asemel, et küsida endalt, mida “mina võin teha”, küsib ta pigem hoopis, mida ta võib koos Jumalaga teha. Ja tema identiteet on seotud tema kutsumusega.
Ma pean tunnistama, et vaatamata sellele, et ei ole sugugi kerge panna kirja mõne sõnaga oma elu, mind siiski rõõmustab, et mul on võimalus anda tunnistust oma lootusest, usust ja rõõmust.
Minu nimi Gema, olen paljasjalgne karmeliit ja kakskümmend neli aastat vana.
Kuidas ma jõudsin siiamaani, see on pikk lugu. See koosneb kõige lihtsamatest kokkutraageldatud tavalise tüdruku lugudest, kes nagu paljud teisedki elas sihipäratut elu.
Väikesed südametunnistuse märguanded hakkasid mind üles äratama. Kontakt vaese linnaosaga. Kohtumine ülestõusmispühade ajal suure rahvahulgaga, kes üritas elada kristlikku elu. Lühiajaline haigus. Üle kõige Keegi, kes hakkas võtma ruumi tugevalt minu elus ja kes külvas minu sisemuses suurt rahutust. See oligi Jumal, kes tahtis mulle pakkuda oma sõprust.
Ja nii läksin ma edasi, avastades rohkem oma elus, et temast oli saanud minu reisikaaslane.
Kui küsimus, “mida mina võin teha?”, oli minu jaoks vana küsimus, siis nüüd hakkas kujunema üks teine sarnane küsimus: mida meie koos võime teha?
Ma hakkasin tasapisi avastama, et mina olin tegelikult osa suurest perest, Jeesuse perest, millesse ma hakkasin nüüd kuuluma, mitte sellepärast, et olen ristitud ja leeritatud inimene, vaid sellepärast, et ma olin asunud Jumala otsingu teele, kes pakkus ennast mulle, et teha minust Jumalaga ühenduses olevat inimest. Ta pakkus mulle võimaluse jagada koos teistega oma veendumusi, mis andsid mu elule mõtte: ma jõudsin järeldusele, et Jumal armastab meid ja kutsub meid olema temaga koos ja saata meid välja, et olla märk Jumala kohalolekust, et kannaksime selle sama armastuse vilja inimeste seas. Jumal kutsus mind olema inimene, kes võitleb, et muuta seda ühiskonda inimlikumaks ja teistega arvestavamaks.
Nii jõudsingi Puzoli kloostrisse. (…)
Tõsi on, et saab rääkida saamatusest ja tõsi on ka, et mina ei näe oma elu vilju. Kui räägime nii, siis räägime pealiskaudselt. Muidugi mina räägin oma vaatenurgast lähtuvalt: kristlase olemus on ennekõike olemine, olemine koos Jeesusega. Kristlase viljakus on tema päritolu algupära ning alus.
Mina väljendan sellisel viisil oma olemist: see on minu jaoks kõige suurem and, see on kutsumus, mis mulle on kingitud. Kuigi see on ka minu vastutus: ma pean olema selge märk Jumala kohalolekust. Igaüks meist peab avastama oma koha. See annab võimaluse olla õnnelik ja teha teisi õnnelikuks.
~ ~ ~