OTSUS

C.S. Lewis

Ta on intellektuaal, kellel elus saabub hetk, kui ta peab arvestama Jumala olemise ja ristiusu tõega. Temal on aga raske vastu võtta ja lõplikult otsustada. Tema kristlik kutsumus nõuab jah sõna. Nii kirjutab ta ise selle otsuse hetkest.


(…) Ma olin alati tahtnud rohkem kui kõike muud, et keegi ei sekkuks mu ellu. Olin soovinud (hullumeelne soov!) nimetada oma hinge iseenese omaks. Olin palju innukamalt püüdnud vältida kannatusi kui saavutada naudingut. Olin alati püüelnud piiratud vastutuse poole. Üleloomulikud asjad olid olnud mulle esmalt salaviin ja siis tekitanud minus iiveldust, nagu juhtub joodikutega. Isegi mu hiljutist katset elada oma filosoofia järgi olid salajas ( nagu ma nüüd teadsin) ümbritsetud kõikvõimalikud piirangud. Olin teadnud päris hästi, et ei luba oma vooruideaalil iial segada end millessegi väljakannatamatult valusasse; ma pidin olema mõistlik.

Aga nüüd oli ideaalist saanud käsk; ja mida võib mitte oodata ühest käsust? Kahtlemata oli Jumala juba definitsiooni kohaselt Mõistus ise. Aga kas ta on mõistlik selles teises, mugavamas tähenduses? Selles osas ei antud mulle vähimatki julgustust. See, mida mult nõuti, oli täielik alistumine, absoluutne hüpe pimedusse. Reaalsus, millega polnud võimalik sõlmida kokkuleppeid, oli mind kätte saanud. See nõue ei olnud isegi kas kõik või mitte midagi. Arvan, et selle staadiumi olin läbinud bussi ülakorrusel, kui võtsin seljast oma soomusrüü ja lumememm hakkas sulama. Nüüd oli nõue lihtsalt “Kõik!”.

Peate kujutlema mind üksi oma Magdaleni toas, õhtust õhtusse, tundmas iga kord, kui mu mõtted sekundikski töölt kürvale kandusid, halastamatult lähenemas Teda, keda ma nii tõsiselt soovisin vältida. See, mida ma väga kartsin, oli lõpuks kätte jõudnud.

1929. aasta Kolmainsuse pühal andsin ma alla ja tunnistasin, et Jumal on Jumal, põlvitasin ja palvetasin, olles sel ööl ehk kõige löödum ja tõrksam vastpöördunu kogu Inglismaal. Siis ei osanud ma näha seda, mis on nüüd minu jaoks ääretult ergas ja ilmne – Jumala alandlikkust, mis võtab inimese vastu isegi säärastel tingimustel. Kadunud poeg tuli vähemalt omil jalul koju.

Aga kes võiks küllalt kiita seda Armastust, mis avab kõrged väravad eksinule, kes kantakse sisse käte-jalgadega vehkivana, vastu punnivana ja igas suunas silmadega pääseteed otsivana? Nurjatud inimesed on koledasti kuritarvitanud sõnu compelle intrare - sunnib neid sisse tulema – et me väriseme neid kuuldes; aga õigesti mõistetuna avavad nad meile jumaliku alastuse sügavuse. Jumala karmus on lahkem kui inimeste leebus ning tema sund on meie vabanemine.

(Katkend C.S. Lewis’e raamatust: Tabatud rõõmust, lk. 236-238, tõlkinud Aldo Randmaa, välja andnud Logos, Tallinn, 2000)


~ ~ ~